Kuidas siis nii?

Käisin eile Linnateatris "Pianoolat..." vaatamas. Olen seda etendust varem näinud. Kolm korda, umbes-täpselt 10 aastat tagasi!!! Olin siis 13...apppikene...Ühesõnaga - sealt saadud elamus on selgelt meeles, meenuvad täpsed emotsioonid ja mõtted, mis tollal tekkisid. Ja need olid nii positiivsed. Mäletan, et mõtlesin tookord, kui romantiline kogu see värk on ja kõik oli kuidagi ilus ja helge. No vot ja istusin siis eile saalis ja kõik oli nii ...masendav. Seda kõike oli niiii valus vaadata. Mitte valesti aru saada - elamus oli vapustav, aga nähtu oli nii sügavalt puudutav, et mitu korda oli hingamisega raskusi ja pisarad tikkusid ka silma. Tuleb välja, et 10ne aastaga on toimunud totaalne muutumine. Ja kahjuks on kõik romantilised ideaalid kadunud...Huvitav, kas neid annab taastada/taasluua?