Juhuu!!!

Kontsert x 2 läkski korda! Eriti see teine, kusjuures, mis on äärmiselt uskumatu, arvestades olukorda. Noh, et pühapäevahommikune esinemine, I mean. Ja laupäevaõhtune Vana Tallinn :D Aga ikkagi läks kõik korda. Oleks nüüd kõik muu ka korras, oleks elu päris ilus. Muidugi, midagi polegi ju tegelikult korrast ära, aga kripeldab jälle pisut. Ma ei teagi enam, mida ma ootan. Aga midagi ju nagu siiski...ah, ma ka enam ei tea. Ma ju nii väga tahaks...aga tundub, et sellest ei piisa. Ega santi ei saa sundida, kui...you know. Igatahes...fakt on see, et lõpuks ometi tunnen ka mina. Ja mitte vähe. Miks ma ei rõõmusta?!

Teate,

ma hakkan nüüd tugevaks jälle. Sest nii enam jätkuda ei saa. Häbi vajutab maa alla. Ma tean küll, et emotsionaalsus ei väljenda otseselt nõrkust, kuid siiski. Vanasti oli lihtsam. Hingan sügavalt sisse ja teen ära! Voh!

Ükskord...

...elas üks väike tüdruk. No ok, ta ei olnud eriti väike, oma vanuse kohta ikka päris pirakas kohe, aga noh, ütleme siis, et noor. Ja ta tahtis hirmsasti suureks kasvada, Sest et suured inimesed julgevad kõiki asju teha ja ei karda miskit. Sealhulgas ka ametiasutusi näiteks. Ja on muidu ilusad ja kõik, mis nad ette võtavad, läheks justkui korda. Sellepärast ta siis tahtiski kiiresti kasvada. Aga võta sa näpust! Ta ei teadnud, et AASTATEGA KÕIK AINULT SÜVENEB!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! JA MUUTUB VEEL 100 KORDA RASKEMAKS!!!!!!!! JA ET SIIS ON SEDA JUBA TÜKKMAAD KEERULISEM PARANDADA!!!!!!! See tüdruk oli suhteliselt loll.

Tere.

Nagu ma arvasingi...tuju jälle läinud! No aru ma ei saa. Või tegelikult...saan ju küll, keda ma petan. Lihtsalt, et kõik kasvab üle pea, varsti jooksevad asjad kokku. Isegi magada ei taha. Kaua jõuab üks inimene nädalavahetuste nimel elada? Loodame, et 4 aastat on ikkagi reaalne. Ilma paberita nagu nadi surra ka. Ah, mida ma ikka nutan. Küll ma hakkama saan. Pean saama. Täna sisenesin juba täiesti iseseisvalt võõrasse kooriproovi ja ei surnudki ära, hoopis väga tore oli. Neljapäeval tuleb sarnase asjaga hakkama saada. Vaene mina. Aga parema tuleviku nimel...ma arvan, et ma olen selleks suuteline. Ei naera midagi, olen jah!

Sõbrad, kallid!

Aidake palun taandarengu-rattalt maha astuda! Isegi sõnaseadmisoskus kipub kaduma, mis siis veel sügavamõttelisusest rääkida...tegelikult olen ma ju hingelt mezzo.

Vabandust.

Sõna "jälle" tuli kogemata kahte järjestikusesse lausesse. Pole just parim näide kirjaoskusest. Järgmine kord teen paremini, ausõna.

Ja...

...tuli jälle tuhin paremaks inimeseks saada. Eks ma siis proovin jälle.

Tere!

Aga mul on täna miskipärast hea tuju! Olen ma ka ikka...seinast seina. Noh, igatahes, tore. Et hää meel või nii. Sest kui tihti seda ikka ette tuleb?! Kuigi viimasel ajal...isegi ju tuleb :) Ühesõnaga...ma olen täna õnnelik! Söön küll nagu loom, aga ikkagi. Ju siis hää tuju teeb kõhu tühjaks või midagi. Tahaks pühapäeval Sadamasse minna, aga välja on müüdud. Äkki läheks ikkagi. Või ma ka ei tea. Kallistada tahaks kedagi. Kõvasti. Psüühiliselt olen endiselt ebastabiilne ja paranemist pole lähiajal loota vist :D Aga hetkel ei morjenda!