On palju asju...

...mis lähevad hetkel väga hästi. Süda on rahul.

TEHTUD!!!

Erialaeksam nimelt. Ja ei olnudki kõige hullem. Õnneks ei olnud muidugi saxa keele õpetajat kuulamas...see olex küll hää kõhutäie naerda saanud. Sest...noh...fantaasia on mul hea. Õnneks ma ise aru ei saanud, millest ma neile kokku laulsin. Aga mõni teine muigas küll. See sellex...vähemalt on see läbi. Ja kammerlaul ka. Teised peavad sellega veel pühapäeval higistama. Nüüd on veel tänane tund isikliku hiinlasega, aga küll ma selle ka kuidagi üle elan. Ma loodan. Ja homme Pärdi proov ja kontsert. Aga siis ootab itaalia, mis on loodetavasti tore (kuigi spagetid ja pizza on praegu viimased asjad, mida ma endale lubada tohiksin). Aga see sellex. Tänasex kõik.

Emotsionaalne...

...olen! Ja heas mõttes! Tähendab, emotsioonid on positiivsed! Sest et inimesed on head ja ma olen õnnelik!

Kõik oligi...

...liiga hästi. Mitte, et nüüd miskit halvasti oleks...aga ikkagi. Midagi on viltu. Arvatavasti ma kujutan seda kõike ette (eriti seoses reisipalavikuga), aga kuidagi valesti on kõik ikkagi. Ja ometi oli juba pikka aega oi-oi, kui tore! Ilmselt on siin oma osa mängida ka faktil, et kool on pisut ripakile jäänud. Ah, ei tea. Küsida pole ka kelleltki...tegelikult isegi oleks, aga...loomulikult ei julge ma seda teha. Selle julguse-asjaga on ka jälle kehvad lood. Praegu ajab ka nutma, kui selle peale mõtlen. TOREDAD INIMESED:MA TÕESTI TAHAKSIN TEIEGA SUHELDA, NII NAGU TEEVAD SEDA NORMAALSED INIMESED...AGA TE EI KUJUTA ETTE, MILLINE PAANILINE HIRM MIND VALDAB!!! Ja sellepärast olengi friik ja kõik on ja jääbki nii. Tegelikult ma üritan väga, aga sellest ei muutu miski lihtsamaks. Õnnetu olen. Sest nii vähe jääb õnnest puudu.