Kõik...

...kohad valutavad. Sain eile jälle kord kinnitust, et minu töö on tugevalt füüsilist laadi. Kui ma ilma kiropraktilise vahelesegamiseta jätkan, olen ilmselt juba mõne aasta pärast märgatavalt deformeerunud. Selg lööb tuld välja, õlad on krampis ja biitsepsid valusad. Ja katsu niimoodi veel suurt kunsti teha.
Rumal rahutus ei lase üksi olla, vaid ajab toast välja keset ööd. Hea küll. Mitte keset ööd. Ja üksi olemisega pole sellel ka mingit pistmist. Hommikujooksule hoopis ajab. Ja ma andun. Nüüd kohe.

Tegelikult...

...olen ma ju väga õnnelik. Üliõnnelik, võiks öelda. Aga vana tuttav rahutus on piinama asunud. Nagu koputaks keegi mingi tegemata töö pärast südametunnistusele. On tunne, nagu peaks midagi ära tegema, aga visiooni ei ole. Ilmselt piisab, kui rahulikult edasi kulgeda ja oodata, et õiged asjad minuni jõuaksid. Sest tavaliselt on nii läinud. Aga kuidas saavutada, et see olemasolevat õnne varjutama ei hakkaks?! Sest selle väreleva rahutuse all, sügaval sisimas, on rahu. Ei tohi lasta laineil sinnani jõuda.