Nahk...

raisus... Juhuu! ;)

Just...

...siis, kui buss liikuma hakkas, hakkas sadama. Ja see oli ka ülejäänud päeva kujundajaks. Poolel teel Tallinna ärkasin bussis käreda külma peale. Istusin ülejäänud tee täies riides, ninani salli mähkunult. Sooja ei andnud ka tee bussijaamast koju. Kus olin viimati lahkudes säästliku kodanikuna loomulikult radikad 0-i peale keeranud. Sõrmi-varbaid külmetan siiani, kuigi radikad juba pool päeva täisvõimsusel kütnud. Ainus lohutus on, et külmas püsin kauem värskena...

Kõik...

...kohad valutavad. Sain eile jälle kord kinnitust, et minu töö on tugevalt füüsilist laadi. Kui ma ilma kiropraktilise vahelesegamiseta jätkan, olen ilmselt juba mõne aasta pärast märgatavalt deformeerunud. Selg lööb tuld välja, õlad on krampis ja biitsepsid valusad. Ja katsu niimoodi veel suurt kunsti teha.
Rumal rahutus ei lase üksi olla, vaid ajab toast välja keset ööd. Hea küll. Mitte keset ööd. Ja üksi olemisega pole sellel ka mingit pistmist. Hommikujooksule hoopis ajab. Ja ma andun. Nüüd kohe.

Tegelikult...

...olen ma ju väga õnnelik. Üliõnnelik, võiks öelda. Aga vana tuttav rahutus on piinama asunud. Nagu koputaks keegi mingi tegemata töö pärast südametunnistusele. On tunne, nagu peaks midagi ära tegema, aga visiooni ei ole. Ilmselt piisab, kui rahulikult edasi kulgeda ja oodata, et õiged asjad minuni jõuaksid. Sest tavaliselt on nii läinud. Aga kuidas saavutada, et see olemasolevat õnne varjutama ei hakkaks?! Sest selle väreleva rahutuse all, sügaval sisimas, on rahu. Ei tohi lasta laineil sinnani jõuda.

Ma...

...olen vastikult närviline. Ebameeldivalt. Ja kõik ajab vihale. Ja nutmagi. Ja aru ei saa, miks.

Tunni...

...pärast tellin takso, et lennujaama sõita. Seekord siis Saksamaale. Juba ülehomme tagasi. Tundub tore?! Aga ei ole. Sest järjekordne pulm jääb külastamata. Ragne ja Mario oma siis. Ja sellest on rohkem kui kahju. Sest sellised asjad just omavadki mõtet. On õnn, et ma oma tööd armastan, sest vastasel korral oleks masendus veel kordades võimsam. Elu läheb loodetavasti edasi, pagas on lihtsalt ühe positiivse emotsiooni võrra kergem.

On...

...jäänud veel vaid loetud nädalad. Puhkuseni siis. Kui aus olla - ei jõua ära oodata. Mitte, et mul miskit töötamise vastu oleks, aga tahaks lihtsalt olla nii, et silme ees ei terendaks mõnda aega ühtegi kohustust. Ja et saaks omadega olla täpselt nii palju, kui süda lustib.

Ilusad inimesed pidus

Rahu...

...tuligi!

Jogyesa Temple, Seoul

Väljas...

...on küll külm ja sombune, aga ikkagi on tunne miskipärast helgem kui eile. Kõige suhtes. Kui nüüd tervise ka veel korda saaks...

Noh...

...ilmselt olen ka mina klammerduja. Jah. Aga see ei ole tingimata halb asi. Vähemasti mina arvan nii.

Inimene...

...on ikka üks imelik olevus. Väga keeruline on endaga hakkama saada. Peale vaadates tundub kõik lihtne ja loogiline, aga... Jah, ei ole kerge. Kui miski sees närima hakkab, ongi jama käes. Tahaks jälle rahu leida. Ilmselt parandab asja aeg.

Täna...

...on naistepäev. Juhuu. Siider on juba otsakorral ;)

Ei...

...teagi, kas kujutan miskit ette või...kuidagi imelik on olla. Olen muidugi äraootaval seisukohal, sest tegemist võib olla järjekordse ärevushäirega, aga...Midagi oleks nagu valesti. See on ilmselt seesama hüsteeria, mis ikkagi päris mööda ei läinud. Sest teema on minu jaoks ikka veel õhus. Pole rahunemist leidnud. Ja eks ma siis nüüd selle pinnalt ise toidan. Tunnen üle väga pika aja taas ebakindlust. Ja see ei ole hea märk. Ja veel...kuigi ma tean võimalust, kuidas pisutki kindlust saada...ei tee ma selleks midagi. Sest julgus on mind jälle kord maha jätnud. Ehk toob nädal võõrsil selgust.

Suurem...

...hüsteeria on nüüd õnneks möödas. Nii isiklikult kui professionaalselt. Oli üks väsitav nädal. Nüüd on jäänud veel üle ainult vilju noppida :)

Olen...

...pisut puntras. Tahaks olnut olematuks teha, aga kahjuks asjad nii ei käi. Ja nii ma siis piinlen.

Karoliina ei magagi