Uskumatu,

aga täna on täiesti vaba päev. Zero kohustust. Õnneks on aeg läinud oodatust isegi kiiremini ja ka eesolev nädal ei tundu enam lootusetu. On, mida oodata. Ja mille nimel rassida. Arvan, et varsti tuleks alustuseks teha üks väike naps Taneli ja Helina terviseks...ja nii see päevake läheb.

Ja...

...saigi suvi läbi. Juba enne juunit. Igatahes oli meeldiv vahelduseks sooja ja päikest tunda, nii et aitäh. Kellele iganes siis. Homsest jälle töö-töö-töö. Ja mitte vähe. Võib-olla ongi parem see mõtte tegevuses hoidmine. Muidu läheb veel ebasoovitavatesse kohtadesse rändama. Tunnen juba seljanahaga, et Türgi saab olema väga raske. Nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Jah, teil on õigus öelda, et kui ma seda juba kaks nädalat varem endale sisendan, siis ilmselt nii lähebki. Aga pigem olla valmis kõige hullemaks. Arvan mina. Ei teagi, et oleks kunagi varem pidanud sellise koormusega hakkama saama. Aga eks siis nüüd ongi viimne aeg proovida. Kui ei tapa... :D

Huvitav...

...millal ükskord hakkan ka mina hetkes elama? Nii, et elu ei möödu ainult millegi ootuses. See käib siis Tallinna-elu kohta. Sest Tartu-elu on lill. Ainult ole mees ja ela. Aga pealinnas on mind ära tüütand see pidev tegevuse otsimine...et ei peaks lihtsalt üksi nelja seina vahel passima (või palju neid seinu mul siin on). Just otsimine, sest iseenesest ei juhtu minuga siin midagi. Kogu tegevus on forsseeritud. Ja see on nii väsitav. Sealt ka see ootus, ootus, et järjekordne Tallinna-periood kiiremini lõppeks. Linn ei ole ju muidugi milleski süüdi, see olen mina, kes ei suhestu.