Olen...

...täna kuidagi uimane. Midagi korralikult teha ei viitsi, kõik toimub nagu muuseas. Ei ole energiat. Aga tegema ometi peab. Ah, ma ei teagi, kuidas kõik vajalik jälle tehtud saab. Ainus lohutus on, et siiani on saanud. Aga ega selle peale ka lootma jääda ei saa. Näiteks leian ma, et kunstiajalugu ja kuulmispsühholoogia on mõlemad äärmiselt huvitavad ained, aga no kui ikka loengus istumise vastu on siginenud totaalne vastumeelsus, siis ei aita aine ise ka enam mitte. Tahaks, et isiklik aeg kuuluks endale. Et kogu aeg ei istuks kuklas kõiksugu tegemata asjad, mis süümele rõhuvad. Et oleks rahu. Ka kiirustades.

Lemmikud