Esmaspäev, 9. mai

Kalamaja pargis, lühikest aega. Ei saa öelda, et oleks mõnus olnud, aga nüüd, pärast,
on küll ;)

Teisi- ja kolmapäev, 22.-23. märts

Mõlemil hommikul 16 min väikesel kiirusel, vahepeal korraliku tõusuga. Täiesti tehtav :)

Pühapäev, 20. märts

Kevade alguse puhul ka pühapäevahommikul 15 min. Tädi Peki rõõmustab.

Laupäev, 19. märts

20 min, Comedy Central, aeglane tempo ja 3 prossane tõus. Töötas!

Reede, 18. märts

17 min sörki, tunne isegi juba üsna hea ;)

Neljapäev, 17. märts

Uus algus. Groningen, fitness, jooksulint. 15 min, aeglane tempo. Ei olnudki kuigi jälk.

Ja...

...veel on asju, mis ununenud. Aga meelde tuletamine on magus ;)

Tuleb...

...välja, et on veel asju, mis on olnud unustusse vajunud ;)

1,5 years later...

Ma ei uskunud oma silmi. Kas on tõesti võimalik, et poolteist aastat läheb lihtsalt niisama! mööda?! Nagu oleks kits sabaga löönud. 4.01.2016. Blogimine oli ka täielikult ununenud, peamiselt muidugi jooksuharjumise ununemise tõttu. Peaks vist meelde tuletama. Mõlemad siis. Kuigi teisena nimetatuga on veel õnneks aega, sest väljas on TALV ja daamid ei jookse õues enne kui termomeeter on pluss kümnes ;)

K, 6. august

12 min Kalamajas, lihtsalt selleks, et ennast peale puhkust korrale kutsuda. Mitte midagi ei jaksa teha, palav, ebameeldiv, raske. + 100 + 40. Hale.

E, 21. juuli

19 min Kalamajas, väikese pistepausiga. Täitsa hirm hakkab tulema, ei oska kohe midagi teisiti teha. Ja ei tunne, et teeks midagi teisiti kui tavaliselt. Igatahes + 210 + 60. 

T/N, 15/17. juuli

Teisipäeva hommikul Vilusi bussipeatusse ja tagasi. 13 min ja meeletud pisted vahelihase ümber. Täna 15 min Tammal ja jälle sama värk. Sudisin natuke masinatega ka. Parem kui mitte midagi, aga samas - mitte eriti :D

K/R, 9./11. juuli

Üleeile Sõrves 16 min, täna sama Kalamajas. + 120 + 60

K, 2. juuli

Pargis, 18 min + 150 + 60

P, 29. juuni

Wiesbaden, hotell, 1,5 km. 

18./19. juuni

Järvenpääl hotellis sai ette võetud ja sooritatud. Nüüd on pühade ja ilma ja haige varba tõttu pikem paus tulnud.

E, 16. juuni

Kuna vahepeal jättis ilm tublisti soovida ja ka meeleolud pole just kiita, piirdus trenn koduse kükitamisega. Täna hommikul paistis päike, tuli ära 19 min + 220 + 70. Ja kükke ka pisut.

E, 9. juuni

Tähtis päev ees. Seljataga praeguseks juba 21 min pargis + 210 + 70.

N-L, 29.-31. mai/N, 5. juuni

NY-s hommikud hotellis, aegu enam ei mäleta, aga oli tõhus. Täna kodus pargis, väljas on lopsakas suvi, sellest ka mõnusad 20 min + 220 + 60

K, 28. mai

Und jäi väheks ja ekskursioon ootab ees. 15 min. Asi seegi.

E/T, 26./27. mai

Melrose hotel, Georgetown, Washington DC. Keldrikorrusel on korralik fitness-saal, joosta on lausa lust. Täna näiteks That 70's show taustal. Mõlemal päeval 20 min.

Reede/laupäev 23/4. mai

Reedel käisin Tammal. Kella unustasin koju, aga jooksin kokku 3 ringi ja pärast tegin pisut jõudu ka. Laupäeval 16 min  + 250 + 60

Kolmapäev, 21. mai

Pilves ja sombune. Aga roheline ja värske sellegipoolest. 14 min (aga millise tempoga!) + 220 + 75

Teisipäev, 20. mai

Imeilus hommik. Öine äike on loodusele hästi mõjunud, kõik on roheline ja lopsakas. Toomingas lõhnas meelalt. Jooksin miskipärast kiiresti, tuli 16 min, kuigi marsruut oli pm sama, mis eile. + 260 + 75

Esmaspäev, 19. mai

Meeletu niiskus. 18 min + 260 + 65

Pühapäev, 18. mai

Ilus ja inimtühi. 16 min + 260 + 70

Reede, 16. mai

Aega polnud, võtsin, mis sain. 11 min + 160 + 50

Neljapäev, 15. mai

14 min + 160 + 50 Igal pool on jälle nii palju ilu. Juba eile õhtul teel Maximasse kohatud käsipuul ratta kohal istuv pisike prillidega poisike, täna Salme tänava lõpus 2 imeilusat punast kassi ja akna peal valvav mustvalge kass, kellega meil tekkis silmside. Loodan, et päev jätkub samal lainel.

14. mai, kolmapäev

THE päev. Süda on juba paha. Aga trenn oli hea - lihtne ja mõnus. 17 min + 150 + 60

Reede, 9. mai

Pobeda päev. Ärgata oli võimatu, siis veel võimatum voodist välja saada ja kõige võimatum laua tagant tõusta. Aga ära ma käisin. 2 päeva vihma ja park nägi välja nagu ime. Rohe-rohe-roheline. 15 min + 160 + 40

Kolmapäev, 7. mai

Päike, 17 min + 210 + 70

Teisipäev, 6. mai

Päike, 16 min + 180 + 60

Esmaspäev, 5. mai

Nädalavahetusel olin vegetaabel. Laupäeval oli ilm kiita, kuid mina mitte ja pühapäeval vastupidi. Täna läksin, hetk pärast seda, kui ilmapoiss Martin ütles, et väljas on 0 kraadi. 16 min + 150 + 40. Lõpuks hakkas lund sadama.

Reede, 2. mai

Tegin eile 1. mai puhul puhkepäeva, põhiliselt seetõttu, et ilm oli lihtsalt rõve. Täna jällegi päike, sooja küll ainult 2 kraadi. Tuli 17 min + 210 + 66

Kolmapäev, 30. aprill

Päike, soe, mõnus. 16 min + 210 + 60

Teisipäev, 29. aprill

Eemaldage pildilt päike ja kõik on hetkega argine. Minnes paistsid vihmapilved Kopli kohal, tagasiteel oli juba kogu ümbrus pilves. Murul jalutas hulgakaupa vareseid, kes üksteise peale karjusid ja mingit kurikavalat plaani sepistasid. 15 min + 200 + 60

Esmaspäev, 28. aprill

Nõiutud mets. Vaheldumisi päikese- ja varjuviirud. Puutüvede ümber maas sinised lilleringid. Linnulaul. Oli kerge ja hea. Üksindusest jäi puudu platsil toimetav koristajatädi, kelle tõttu jäi mulle arusaamatuks, kas varesed posti otsas rääkisid omavahel minust või temast. 15 min + 200 + 60

Laupäev, 26. aprill

Hommik sarjast "selliste hetkede nimel ma elangi". Paar üksikut koerajalutajat kauguses ja paar sörkijat, samuti distantsil. Päike, soe, vaikus - välja arvatud linnulaul. Muru, lilled, lehepungad...mis sa hing veel oskad tahta. Tõeliselt apokalüptiline elamus. 18 min + 200 + 80

Reede, 25. aprill

Algus oli tänu eilsele punaveinile vastikult raske, aga mingil hetkel hakkas hea ja tuli 16 min + 150 + 85

Neljapäev, 24. aprill

15 min + 150 + 80

Teisipäev/kolmapäev, 22./23. aprill

Peale haigust uue hooga! 13 min. sörki ja pisut käsi. 

Laupäev, 5. aprill

Esmaspäeval jäin haigeks. Rongis, kusagil Tapa kandis. Ja kuigi asusin Tartusse jõudes koheselt võitlusse, tuli haigus ikkagi mühinal mu peale. Olin vapper, mis ma olin, aga neljapäeval pidin ikkagi alla vanduma ja koju jääma, sest lihtsalt NII HALB oli olla. Selle päeva indiaaninimeks võiks olla "Joob Veel Teed". Särts hakkas sisse tulema reede õhtul ja siis lubasingi endale, et kuigi sörkida veel ei tohi, lähen hommikul ikkagi õue. Ja sealt ma just tulen. Kes oleks kümmekond aastat tagasi osanud pakkuda, et mina lähen laupäeva hommikul enne kl. 9t vabatahtlikult retuusides avalikku kohta?! Kui ma niimoodi jätkan, võib minust pensionipõlves veel bikiinimodell saada. Jalutasin jooksumarsruudi läbi, venitasin veits jalgu ja tegin käsi 220 + 90. Park oli nagu muinasjutt oma pisikeste krookuselapikestega. Ja päike tegi pai. 

Reede, 28. märts

Käisin Maribori tänavaid uudistamas. Kl 7.30 on kõik kohad paksult inimesi täis, välikohvikutes istuvad hommikukohvitajad. Päike paistis ja oli selline kesk-euroopa vanalinnahommikus jooksmise tunne. Kuid - kogesin ka midagi sellist, mida viimati 2010 a. Rumeenias - tundub, et tervisesport ei ole siin veel tänavatele jõudnud. Inimesed vaatasin üllatunud nägudega, kui ma mööda kalpsasin. Mispärast tegin seda tavasest kiiremini ja 9 min jääb tänaseks tulemuseks. Emotsiooni sain kätte!

Esmaspäev, 24. märts

16 min + 105 + 80. Võtsin riideid vähemaks, sai parem.

Pühapäev, 23. märts

14 min + 130 + 75

Laupäev, 22. märts

Vahepeal 2 päeva Force Majeuri, täna 14 min + 115 + 75. Ja hetkel söön hommikust, saateks seksivad naabrid. 

Kolmapäev, 19. märts

Lumi maas, 13 min. Hommiku tegi hoopis - wait for it - surnud rott keset Salme tänava kõnniteed. Jah, suur, surnud, lapik ja külmunud rott. Väike päike igas päevas.

Teisipäev, 18. märts

-4 kraadi, 13 min + 100 + 60

Esmaspäev, 17. märts

-4 kraadi kiuste läksin. Esimest korda nii külmaga. 10 min + 100 + 65. Tõdesin nagu tavaliselt - parem kui mitte midagi :)

Reede, 14. märts

Hommikul enne proovi 12 min + 100 + 65

Neljapäev,13. märts

Homme peapael pähe! Kõrvad hakkasid külmetama. Muidu...väljusin 7.15 asemel 7.30, sest voodis unesegasena tundus mõte otse õue minemisest jälk ja ebameeldiv. Läksin ikka. Kuigi aega jäi napiks ja jõudsin teha 10-min ringi, venituse ja 80+50 käsi, oli mõte see, mis loeb. Päike oli suur ja soe ja park inimtühi. Mõnus!

Teisipäev/Kolmapäev, 11/12. märts 2014

Algus tehtud. Päike tuli välja ja välja läksin ka mina. Üleeile õhtul, kui päike tundus soe ja kutsuv, otsustasin lõpuks merepoolse ümbrusega tutvuma minna. Kalamaja parki on koduukselt 3 minutit jalutada ja selgus, et see on täpselt my kind of park. Täpselt selline rajakeste labürint, mille vahel mulle sörkida meeldib. Ja radu risti-rästi oikuipalju. Ja kõigil radadel ka pindamata pool, nii et jala all pehme pinnas ja endale haiget tegemist ei ole karta. Läbi pargi jõudsin Kultuurikilomeetrile, mida mööda jalutasin kalasadamasse. Ideaalne, ütlen ma. Kui pilk mere pool hoida, on teekond kohe päris ilus kohe. Kalasadamas tuli selline väikese kaluriküla tunne peale. Aga see selleks. Kogu see värk motiveeris sedavõrd, et eile hommikul panin improviseeritud dressid (paljud riided on veel kolimata) selga ja läksin õue. Tuli 15 min, oli väga raske, vastik, rõve. Mänguväljaku kõrvalt leidsin ka mõned jõumasinad. Vähemasti saab jalad sealsamas venitatud ja kätele kahte erinevat lihast teha. Mu kätel võiks tõesti mõni lihas olla :) Täna hommikul oli uni ja piimhape ja aknast välja vaadates naabri auto katusel härmatis. Aga läksin ikkagi. Jälle 15 min (üle selle ei hakka alustuseks üritamagi) ja venitus ja käed. Soojem rätt kaelas õigustas end täna, nii et mental note homseks: kindad kätte!  

24. jaanuar 2014

Aasta esimene postitus. Uhke värk. Sportimine on alates viimasest postitusest toimunud äärmiselt hektiliselt. Enamus sellest toimus ühendriikides. Kodus kükitan regulaarselt ja teen kõhulihaseid pisut vähem regulaarselt. Pehme olen endiselt. Aga õnneks on rannahooaeg veel piisavalt kaugel ja aega päikese kätte minekuks ei ole. Mis siis veel? Kodu on tore. Ja järjest toredamaks muutub. Uks-aken ei ole enam sugugi kaugel. Ja stabiilsem kui minevikus olen ka. Kuigi...kummitab endiselt.

Kolmapäev, 25. sept.

Juba kuu ja 10 päeva pole ennast liigutada saanud - kui kerge tubane rähklemine välja arvata. Pahkluu teeb mõni päev endiselt haiget, kuigi trepist käies saab keharaskuse juba jalale toetada. Mis on edasiminek. Aga...joosta veel ei saa. Olen paar korda proovinud teha paar kiiremat sammu väljuvale bussile, teeb haiget. Ja jalg astub endiselt natuke viltu. Aga küll kõik pirrud... ;)

Pühapäev

Igale mehele oma K.P! (küll nad võivad ikka lollid olla).

Teisipäev

Ikka valus :(

Laupäev

Tuleb pikem paus kui esialgu sai planeeritud. Vasak jalg on jäme nigut pakk ja valus, ja lonkan ka. Tuleb asendustegevuse leidmisele mõelda.

Neljapäev

12 min Karlovas. Tegin eile vasakule pahkluule millegagi liiga, täna oli paras piin. Tulingi teistpidi koju tagasi. Homme õnneks sundpuhkus, ülehomseks loodame varesele valu, harakale haigust.

Kolmapäev

18 min Karlovas. Lõpuspurt tuli rekordkiirusel. Pulsikella pole endiselt muretsenud, aga oli täitsa nii.

Esmaspäev-teisipäev

Vastavalt 16 ja 18 min. Mis ring, mis ring? Sama ring, mis eile. Jooksin kui leebe tuul, nagu Kristjan soovitas.

Pühapäev

2 km + saunad-värgid. Puhkepäevaks sobib küll ;)

Laupäev

3 km + kogu muu pakett. Elu on lill.

Reede

2 km + mullivann + tselluliidi ehmatamine + infrapuna. Mmmmõnus!

EsmaspäevTeisipäevKolmapäevNeljapäev

Esimesed 2 päeva Kiel'is, Atlantic hotelli fitnessis, mis polnud sugugi paha. Mõlemad päevad 20 min. Kolmapäeval-neljapäeval Hamburgis Grand Elysee SPA-hotelli fitnessis, esimesel korral 4 km; teisel päeval põletasin kõigepealt läbi häda 100 kcal'i velol ja crosstraineril, sest jooksulindid olid hõivatud ühe vahva pisikese tüdruku ja tema oluliselt vähem vahva isa poolt. Aga - õnneks lahkusid nad ühel hetkel ja nii sain lindil veel 2,5 km joosta ka. Ja pärast seda vedelesin 2,5 h SPA-s ja triitisin ennast erinevate headustega. Olen paks nagu aam, aga see ei morjenda mind sugugi. Või kui, siis ainult natuke ;)

Teisipäeval...

...panin õhtul dressid selga ja sörkisin 19 min. Sama ring, mis päev varem. Oli tõhus tunne.

Esmaspäeva...

...õhtul, pärast seda kui Madli oli külastatud ja õhtuuinak tehtud, läksin Karlova peale sörkima. 19 min, teine pool päris kiires tempos. Sain naha märjaks ja kohtasin perekond Jaanovitse.

Pühapäeva...

...hommikul võtsin Fiesta ja sõitsin Tamme staadionile. Ära tuli 3 ringi, viimasel ringil ülilühikese käteharjutuste pausiga. Lihtsalt ei jaksa kätega midagi teha. Nad on mul praegu vahvalt töntsakad ka. Nagu ma ise, üleni. Need 2 sõidupäeva tegid figuurile ikka karuteene, aga mis siis. Oli tore, väga tore. Eks ma nüüd hakkan jälle jälgima. 3 ringi koos peatusega tegid kokku 26 min. Eelmine kord kui Tammal käisin (mis võis vabalt olla 2 aastat tagasi), oli aeg 30 min, nii et tempo tõusu ei kujuta ma endale lihtsalt ette. Tunne oli jälle hea, see hakkab viimasel ajal juba harjumuseks kujunema :)

Reede...

...hommik. Jooksin nagu tuul (kes on näinud mind jooksmas, naerab nüüd päris korralikult). 21 min, oli ütlemata mõnus. 

Pühapäeva...

...hommik, 17 min. On palav, tõsiselt. Ei tea, kas asi oli söödud söögis või joodud joogis, aga miski siseelund hakkas pistma. Ma ei tuvastanud, millega tegu. Tulin hoopis ringilt varem tagasi. Erutavaim pilt tänasest hommikust oli teel nähtud okset nokkiv tuvi. Iseloomustab hästi nädalavahetusehommikuid siin vanalinnas.

Siinses...

...graafikus on väga raske sportlikuks jääda. Kui magama saab kõige varem pool 4, siis ei ole veeramd 7 ärkamine just niisama. Ent. Seda parem tunne on, kui see tehtud saab. Täna, kolmapäeval, tuli 21 min, oleks jaksand palju ja veel rohkem, aga magama peab ka millalgi. Väljas oli palav, aga muidu väga mõnus. Hingamine läks kuidagi vabaks ja energiat oli rohkem kui tavaliselt. Lõpus andis põlv tunda (vähe sellest, et nad mul vanad on, suutsin ma üks päev parema põlve otsapidi asfaldisse kukkuda), aga ei midagi traagilist. Hommikul-hommikul siis...poodi ;) 

Neljapäev ja reede,

vastavalt 19 ja 21 min. Põlved on viimasel ajal valusad. Vanadus ilmselt.

Say...

...my name, Marc, say it again.

Paljajalu...

...murul - check!

Jooksma...

...pole viimased 2 päeva jõudnud. Elu on pakkunud muud huvitavat. Naljakas.

Chat noir on tagasi!

Neljapäeva...

...hommikul tuli ära 22 min. Õues tundus algul parajalt jahutav kliima, lähemal tutvumisel selgus, et on endiselt rämedalt palav ja lämbe. Esimene kord, kui tagasi tuppa tulles hingeldasin ja higistasin.

Loomad elutoas ja meeste vajalikkusest

Esmajoones tähtsamast - eile, esmaspäeva hommikul tavapärane 6.20 ja 20 min. Täna, teisipäeval 6.04 (selleni kohe jõuame) ja 21 min. Tänane hommik õues erines selle poolest, et 6.22 õue astudes niitis palavus jalapealt. Ei mingit kargust. Paks ja lämbe leitsak. Mõtlesin alguses kohe otsa ringi keerata ja tuppa tagasi minna, aga oli juba mitmest trepist alla tuldud ja riidedki selga pandud, juuste patsipanemisest rääkimata. Nii et sai tehtud ja lõppkokkuvõttes polnudki nii karm kui esmamulje põhjal arvata võinuks.

Pealkirja juurde naastes...6.04 äratas mind...wait for it...sääsk! Olen ühte või kahte siin nädala jooksul kohanud, aga seda õues ja pimedas. Aga et hommikul ja toas, kuigi aknad olid kogu öö kinni?! Jah, ma magan suvel Lõuna-Prantsusmaal kinniste akendega, sest palavas on küll karm magada, aga lärmis päris võimatu. Tagasi tuppa naastes vingerdas nurgas suuuuuuuur (võiks väiksemat kasvu hiirele vabalt ära teha) sitikas. Oli teine selili, siputas jalgu ja vehkis sarvedega. Ja peab ütlema, et see tuletas mulle üle pika aja meelde, milleks on maailmas olemas mehed. Muidugi sain ma ise selle mutukaga hakkama - litsusin ta köögipaberiga laiaks ja saatsin wc-poti keerisesse viimasele teekonnale (isiklik ruum on minu jaoks väga oluline, ei mingit halastust sissetungijatele). Aga ma tundsin puudust võimalusest vastavalt soorollile kiljuda ja jalgupidi diivanile ronida, seniks kuni testosteroon selle kõigega tegeleb.

Esimene nädal edukalt läbitud.
Ahjaa, kodu ei ole mul enam ka.

Lõuna-Prantsusmaa...

...väikelinna vanalinn. Hilisõhtu, pilkane pimedus. Raudväravatagune koodiga avatav sisehoov. Trepp viib 2. korrusele, korterite read. Ja ühest nendest väljub Mart Mikk ja ütleb "tere". Tule jumal appi...

Ka laupäeva...

...hommikul 6.20 kostus väljast kisa. Aga seekord tundus asi sõbralikum olevat. Võtsin julguse kokku ja väljusin, õnneks oli joovastuses netikohvikuseltskond parajasti siseruumides, nii et lippasin kiiresti oma tänavalt minema. Oli juba kaugelt näha, et tegemist on nädalavahetusega - igal tänaval kulges vähemalt üks joobetunnustega ja suitsu kimuv isend ja tänavakoristusel kulus sodi kokku ajamiseks tavalisest rohkem aega. Üldiselt oli positiivne, 20 min läheb kirja.

Reede...

...hommikuga läks pisut nihu. 6.20 helises kell, kobisin teki alt välja ja trepist alla ja...kuulsin tänavalt rämedat sõimu. Ühesõnaga, mingid prantsuse vandid kaklesid ja sõimlesid tänaval ja ma ei julgenud õue minna. Ootasin pisut, siis tegin seeria kükke ja läksin magama tagasi :) Aga hiljem hommikukohvil vaatasin chat noir'ga tõtt. Literally.

Neljapäev, 13. juuni, Aix

Pärast 2nädalast pausi arusaadavatel põhjustel, alustasin täna Aix'i-hooaega. Kell helises 6.20, mis oli ebameeldivalt vara, aga ainus variant siinses kliimas ja...khm...kultuuris (olen sattunud elama noorte piduderajooni, öösel tuleb poppi aknast ja uksest). Igatahes silkasin oma 20 min uriinihaisustel tänavatel ära. Tänahommikune teema oli "trip down the memory lane", külastasin üleeelmise suve kodu ja selle ümbrust. Kõik oli endine, välja arvatud värske Monop' kauplus teel koduuksest Richelme platsile. Peale teist und jalutasin läbi tänase turu, kaupa oli oikuipalju ja oikuitoredat, peab ennast kuidagi vaos hoidma, kõike lihtsalt ei jaksa ära osta ja veel vähem koju viia (eriti, kui arvestada fakti, et kodu justkui polegi). Nüüd kerge värskendav siider ja jalgadele väheke puhkust ja uuele ringile minek. Ahjaa, tänane (esimene) proov jäi ära. Ei mingeid kohustusi.

ei tea, kas nii jääbki?

Aix'is!

Kodu on nunnu, siider kosutav ja puuviljad magusad. Aknast hoovab mahedat briisikest ja ilumeel saab ka kosutust, nii sees kui väljas.

Kui...

...juba Stoppard nii ütleb ;)

Kolmapäeval...

...Karlovas. 19 min jänesehaake tänavatel. Harjumatult palav võrreldes Prantsusmaaga. Mõtlesin häid mõtteid ja aeg lendas.

Ikka...

...veel ärritun.

Pühapäev

15 min pungestasin parkainete kiuste ära, aga tundub, et nüüd tuleb une teine tulemine.

Reede...

 ...hommik Grenoble'is. 16 min. Külm oli. Õnneks ma sain alles hiljem hommikusöögil teada, et termomeeter pidavat näitama 5 kraadi. Brrr. Arusaadav, miks kõik need mantlistatud-saabastatud inimesd mind nagu hullu vaatasid, kui ma lühikestes varrukates ringi silkasin.

Kolmapäeva...

...hommikul sörkisin viimast korda Pariisis. 16 min tuli ära, vaatame, kuidas Grenoble'is elu kujuneb. Üleüldiselt oleks vaja vaimselt stabiilsemaks muutuda ja kummitustest vabaneda. Other than that on elu lihtsalt lill - Minkowski on mu suur armastus ja sellist rõõmu nagu praegu ei olegi selles plaani varem ette tulnud! Prantslased hakkavad ka üldiselt täitsa omadeks saama :)

Laupäeval...

...Pariisis 20 min. Päike paistis, tunne oli hää.

Neljapäeva...

... hommikul sörkisin pisut Pariisis. Ilm oli karge, park väike, aga olemas. 16 min tuli ära. Ehk saab ülehomme jälle.

Teisipäev

Hommikul 22 min. Päike paistis, tuju oli hea. Ootan huviga, mida Pariis selles vallas pakub.

Pühapäeva...

...hommikul 26 min Karlovas. Mitte just jooksumaratoni vääriline, aga minu kohta päris nii.

Reedel...

...läksin ka pärast ärkamist õue. Tuli ära 17+9 min.

Neljapäev

Kuna otsustasin eile tänase naiste proovi ärajäämist tähistada veinipudelipoolikuga, oli hommikune liigutamine kergelt ebameeldiv. Pilves ilm sellele lisaks. Südametunnistus hakkas aga peale mõningast vedelemist piinama ja vedasin ennast kõige kiuste õue. 13+9 tuli ära, mis ei ole kõneväärt, aga kõike arvesse võttes parem kui mitte midagi. Ja NÜÜD siis on päike välja tulnud..

Kolmapäev

18+9 min, mis pole paha, aga oleks olnud veel parem kui ma kompleksidest üle oleksin. Jooksmine hakkab üldiselt kehale meelde tulema.

Teisipäeva...

...hommikul sama värk, mis päev varem. Veidi lühemalt küll. 15+10 min, terve aeg peas vasardamas mõte Melchiori finaalist, mis veel lugemata on.

Esmaspäeva....

...hommikul ärkasin varem ja läksin õue. Ära tuli 16+12 min. Oli mõnus, isegi varahomikune päike on juba suviselt soe. Hoopis teisel teemal - avastasin täna ootamatult, et juba järgmisest nädalast hakkab kogu triangel pihta!

Ai!

20 min värskes õhus laupäeva hommikul ja kerge pohmelliga pole üldsegi paha tulemus. Sai tehtud pisut seda ja pisut teist. Tunne on hea. Ja piimhape tundub magus.

Välihooaeg avatud

Lubasin endale eile õhtul pärast kahte klaasi punast veini, et kui hommikul ärgates päike paistab, saab toimuma esimene välitrenn sellel aastal. Paistis. Ja toimus. 20 min sörki ja pisut jõudu peale selle. Kui liiga paksud riided kõrvale jätta, oli äraütlemata mõnus. Homme jälle!
Ja veel - kui Eestis pöördub päise päeva ajal sinu poole võhivõõras tüdruk lihtsalt selleks, et sulle öelda, et sul on kadedakstegevalt ilus kott, siis on ka tuju tõusmine garanteeritud!