sörk...

...täna, L: 29 min + kümnekas sahkerdamist vastavastatud tervisespordiplatsil.

sörk...

...käesoleval nädalal siiani E: 36 min, T: 36 min, N: 32 min. Loodan jätkata :)

Uskumatu,

aga täna on täiesti vaba päev. Zero kohustust. Õnneks on aeg läinud oodatust isegi kiiremini ja ka eesolev nädal ei tundu enam lootusetu. On, mida oodata. Ja mille nimel rassida. Arvan, et varsti tuleks alustuseks teha üks väike naps Taneli ja Helina terviseks...ja nii see päevake läheb.

Ja...

...saigi suvi läbi. Juba enne juunit. Igatahes oli meeldiv vahelduseks sooja ja päikest tunda, nii et aitäh. Kellele iganes siis. Homsest jälle töö-töö-töö. Ja mitte vähe. Võib-olla ongi parem see mõtte tegevuses hoidmine. Muidu läheb veel ebasoovitavatesse kohtadesse rändama. Tunnen juba seljanahaga, et Türgi saab olema väga raske. Nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Jah, teil on õigus öelda, et kui ma seda juba kaks nädalat varem endale sisendan, siis ilmselt nii lähebki. Aga pigem olla valmis kõige hullemaks. Arvan mina. Ei teagi, et oleks kunagi varem pidanud sellise koormusega hakkama saama. Aga eks siis nüüd ongi viimne aeg proovida. Kui ei tapa... :D

Huvitav...

...millal ükskord hakkan ka mina hetkes elama? Nii, et elu ei möödu ainult millegi ootuses. See käib siis Tallinna-elu kohta. Sest Tartu-elu on lill. Ainult ole mees ja ela. Aga pealinnas on mind ära tüütand see pidev tegevuse otsimine...et ei peaks lihtsalt üksi nelja seina vahel passima (või palju neid seinu mul siin on). Just otsimine, sest iseenesest ei juhtu minuga siin midagi. Kogu tegevus on forsseeritud. Ja see on nii väsitav. Sealt ka see ootus, ootus, et järjekordne Tallinna-periood kiiremini lõppeks. Linn ei ole ju muidugi milleski süüdi, see olen mina, kes ei suhestu.

Homsest...

...tõotatud maale. Ehk siis 16 vaba päeva Tartus. Oh seda õnne.

Et...

...selle tervisega ka just praegu peavad jamad olema. Just nüüd, kui on lõpuks kevad. Hoian hinge kinni ja loodan, et asi on närvides. Kuigi alust depressiooniks ei tohiks ju olla. Kui pikk talv ja kergekujuline töö- ja elukohastress välja arvata :) Aga silmad kipitavad, sügelevad, läigivad, väike palavik on nüüd juba mõnda aega igapäevane nähtus ja süda läigib. Jah, nüüd leidsin õige mõiste. Enne mõtlesin, et "iiveldab", aga uus mõiste annab toimuvat paremini edasi. Õnneks annavad internetiavarused lisaks depressioonile ja kõiksugu muudele hirmsatele haigustele minu sümptomite diagnoosiks ka raskekujulise allergia, mille üle mul oleks ka hetkel päris hea meel. Säilitagem ikkagi positiivsus!

Ilm...

...on jälle hall. Aga tuju üllatavalt mitte. Muidugi on kurb kui pühasid ei ole ja ema juubelist osa ei saa...aga vabadus juba terendab.

Ja...

...nüüd lõpuks ongi see käes. Mul on allergia. Tallinna vastu. Tegelikult küll millegi vastu, mis selle linna õhus hetkel lendleb. Mis iganes see siis olla võiks.
Lugu järgmine - juba viimased 2 nädalat on mul Tallinnas olemise ajal kahtlane nohu ja nina kuiv ja paistes. Ja eelmisel nädalal hakkasid silmad kipitama, punetama, kuivama ja vett jooksma. Kahtlustasin mingit ilget viirust. Nädalavahetusel Tartus käies asi taandus, pühapäeval ei tulnud tunne enam meeldegi. Kuni tänase hommikuni. Eile käisin väljas ainult marsruudil kodu-töö-kodu. Ja täna hommikul olid silmad kuivad ja ketendasid. Ja kui ma siis enne proovi linna jalutasin, muutusid silmad väljas iga hetkega järjest valusamaks ja valgustundlikumaks ja jooksid vahetpidamata vett. Enne proovi peeglisse vaadates paistis vastu kaks punast ja vesist kriipsu.
Nüüd jääb üle ainult loota, et tegemist on tõepoolest allergiaga - vastavad ravimid on sisse võetud ja ootan pingsalt mingisuguse toime avaldumist. Sest kui need ei aita... :S

Ilmselt...

...tuleneb see eilsest iluilusast kevadilmast Tartus, aga mulle tundub, et jää hakkab sulama. Stressi ümbert siis. No lihtsalt oli selline lihtne ja ilus päev. Selline, mis paneb tänaval jalutades totralt naeratama. Ja armuda jõudsin juba ka. Isegi öine vihm oli kuidagi mõnus. Ja positiivsust ei suutnud rikkuda isegi lumekirme, mis täna hommikul esimese asjana uksest välja astudes vastu paistis, kuigi Tallinnas rongist maha tulles langes osuti küll mõneks ajaks nulli, sest tali oli tagasi. Igal juhul tundub, et pime keskaeg hakkab mööda saama.

Hoolimata...

...sellest, et õhtupoolikul kiskus enesetunne sandiks ja on seda praeguseni, oli täna üks ilus päev. Täpselt selline, mille järele kiirematel ja pingelisematel aegadel igatsust tunned. Ilus ilm, armas inimene...mis sa hing veel oskad tahta. Kuigi jah, see Leili või Leila (või mis iganes ta nimi ka polnud), kes mind täna öösel unes kummitas, oli ilmselt minu alateadvuse teadlikkus faktist, et ma peaksin olema kehaliselt aktiivsem. Ja äkki see ongi, millest minu praeguses elus vajaka jääb. Sest millestki oleks nagu puudus. Enesekindlusest? Loodame :)

Ma...

...vist sain nüüd millestki aru. See on see, et ma ei kuulu kusagile. See tunne, et mind ei ole kellelegi vaja. Et keegi ei tea, kus ma parasjagu viibin ja see ei huvitagi kedagi. "Vaene kodutu laps", nagu Pille mind kutsub. Et minu tulekute ja minekutega ei muutu miski. Kõik on pinnapealne. Seda on valus teada.

See...

...pidev rahulolematus. See on sellest, et sa oled pannud mind mõtlema. Sinu eeskujul on minu ootused elule kasvanud. Ma ei lepi enam olemasolevaga, nimetates seda mugavusest paratamatuseks. Jah, ma olen laisk ja mul võtavad protsessid aega. Ma pean mõtlema, kaaluma, vaagima, veelkord mõtlema, nõu küsima. Aga oluline on, et hinges närib miski ja otsib väljundit. Selle eest tahan sind juba praegu tänada.

Kitzbergis...

...on nüüd uus ja uhke vidin: saunakaal, millega on võimalik mõõta keha rasva- ja vedelikuprotsenti. Seda ma ka mõni hetk tagasi tegin. Ja oh üllatust...rasvaprotsent 26 oli oodatav, aga sellest hoolimata ebameeldiv avastus. Veerand minu kehast on rasv. Loomulikult hea, et mitte pool, aga hirmus ikkagi. Vähemalt on jälle uut motivatsiooni ennast liigutama hakata (I hope).

Täna...

...on üks ilus päev. Eks see tulene muidugi suures osas ilmast. Aga mitte ainult. Uus hoog on sees. Ja tegutsemistahe. Sest mured, mis alateadvust varjutasid ja järjest sagemini ka pindmise osa virvendama lõid, on selleks korraks nüüd jälle läinud. Kergem on olla. Ja näpud täitsa sügelevad.

Ei...

...teagi, miks viimasel ajal kirjutanud pole. Oleks ju küll, millest rääkida ja mille üle aru pidada, aga enese väljendamisega on raskusi. Kirjasõnas polegi seda varem ette tulnud. See on ikka see kõige lihtsam suhtlusvorm olnud. Loodan, et asi seisab kokkuvõtmise taga. Selle taga seisab hetkel suur osa mu tegemistest. Jah, ma olen laisk. Ja mingi hetkeni on mugav öelda, et kui ma täpselt ei tea, mida teha, siis parem ei teegi. Aga...need südametunnistuse piinad...Noh, mõtlemist on palju. Praegune hetk jaguneb kaheks - ühel poolel täielik selgus ja teisel suur küsimärk. Aga eks aeg annab arutust.

Nahk...

raisus... Juhuu! ;)

Just...

...siis, kui buss liikuma hakkas, hakkas sadama. Ja see oli ka ülejäänud päeva kujundajaks. Poolel teel Tallinna ärkasin bussis käreda külma peale. Istusin ülejäänud tee täies riides, ninani salli mähkunult. Sooja ei andnud ka tee bussijaamast koju. Kus olin viimati lahkudes säästliku kodanikuna loomulikult radikad 0-i peale keeranud. Sõrmi-varbaid külmetan siiani, kuigi radikad juba pool päeva täisvõimsusel kütnud. Ainus lohutus on, et külmas püsin kauem värskena...

Kõik...

...kohad valutavad. Sain eile jälle kord kinnitust, et minu töö on tugevalt füüsilist laadi. Kui ma ilma kiropraktilise vahelesegamiseta jätkan, olen ilmselt juba mõne aasta pärast märgatavalt deformeerunud. Selg lööb tuld välja, õlad on krampis ja biitsepsid valusad. Ja katsu niimoodi veel suurt kunsti teha.
Rumal rahutus ei lase üksi olla, vaid ajab toast välja keset ööd. Hea küll. Mitte keset ööd. Ja üksi olemisega pole sellel ka mingit pistmist. Hommikujooksule hoopis ajab. Ja ma andun. Nüüd kohe.

Tegelikult...

...olen ma ju väga õnnelik. Üliõnnelik, võiks öelda. Aga vana tuttav rahutus on piinama asunud. Nagu koputaks keegi mingi tegemata töö pärast südametunnistusele. On tunne, nagu peaks midagi ära tegema, aga visiooni ei ole. Ilmselt piisab, kui rahulikult edasi kulgeda ja oodata, et õiged asjad minuni jõuaksid. Sest tavaliselt on nii läinud. Aga kuidas saavutada, et see olemasolevat õnne varjutama ei hakkaks?! Sest selle väreleva rahutuse all, sügaval sisimas, on rahu. Ei tohi lasta laineil sinnani jõuda.