sörk.

Kõlab kindlasti jälle nagu rida vabandusi, aga eile oli tõesti külm tuul. Ja see pisikene laulja minus ei lubanud mul palju joosta kui tuul kõrvus vihises. Pärast valutasid kõrvad ja pea veel mõnda aega. Aga kirja saab, et R: 21 min. Ja seal kruusateel mulle ka ei meeldi.

sörk.

Jama värk, ei jaksand eriti. Jooksin natuke, hirmus ebameeldiv oli, siis läksin tegin platsil veits kõhtu ja käsi. Ja siis jooksin platsilt tagasi. K: 15+4 min.

sörk.

T: 27 min. Pärast seda kukkusin õgima, nagu tavaliselt.

sörk ja jalgratas

Jooksin Karlova gümnaasiumi staadionil. Plaan oli katsetada kooliaegset kohustuslikku pikka maad - 8 ringi. Selgus, et seda on endiselt ebameeldiv teha. Muidugi oli oma osa ka sellel, et staadion ei ole hetkel eriti staadioni moodi, st. kogu plats on rohtu kasvanud ja igasugust risu täis. Aga silme ees kangastusid ka välejalgsed/siresäärsed klassiõed, kes must seal omal ajal nagu muuseas mööda silkasid. Peale sooritust tõmbasin hetke hinge, mõtlesin elu üle järele ja tegin 3 ringi veel. Sai parem.

Õhtul mängisin joogipunkti. 19,5 km ratta seljas, järjest vähenevate raskustega seljakotis. Mehed jooksid, mina lasin selja taga vabakäigul lõbusat vilet.

sörk.

Süda paha. Vahetult peale silmade tilgauuringuid aktiivseks hakata ei olnud just kõige parem idee. T: 14 min. Hea seegi. Vanarahvatarkus järeltulevatele põlvedele - pimeda ja tasakaalutuna ei tule jooksmisest head nahka.

sörk,

kõige kiuste. Lenka oli tubli ja valvas seni sulavat külmkappi. E: 28 min + kurgid purgis, liköör pudelis, moos karbis ja külmkapp sulamas.

sörk.

Tegin Raja pargis 2 ringi. Kleepekas. L: 26 min.

sörk.

K: 30 min.

sörk...

...ebaõnnestus. Lämbus, tühi kõht ja õhtune trenn õõnestasid hommikust üritust. Hakkas halb, tulin ära. T: 14 min + 100 sõudmist ja teisi lõbustusi.

sörk.

E: 46 min. Kuna ilm oli mõnus ja puhus jahe tuuleke, tegin tavapärase 4 pargiringi asemel 6. Tunne on ülev.

sörk,

päikese käes. ebameeldiv. aga siiski - R: 28 min (sama vahemaa, mis eelmisel korral 32 min-ga) + mõned harjutused.

sörk...

...eile läks nagu ta läks. Ehk siis E: unustasin kella koju ja higistasin päikese kiuste mingi u. 20 min, natuke rahmeldasin masinatel ka. Ja täna, T: 32 min + pisut käsi ja taljet. Homme laisklen bussis, ülehomme üritaks jälle.

sörk...

...täna, L: 29 min + kümnekas sahkerdamist vastavastatud tervisespordiplatsil.

sörk...

...käesoleval nädalal siiani E: 36 min, T: 36 min, N: 32 min. Loodan jätkata :)

Uskumatu,

aga täna on täiesti vaba päev. Zero kohustust. Õnneks on aeg läinud oodatust isegi kiiremini ja ka eesolev nädal ei tundu enam lootusetu. On, mida oodata. Ja mille nimel rassida. Arvan, et varsti tuleks alustuseks teha üks väike naps Taneli ja Helina terviseks...ja nii see päevake läheb.

Ja...

...saigi suvi läbi. Juba enne juunit. Igatahes oli meeldiv vahelduseks sooja ja päikest tunda, nii et aitäh. Kellele iganes siis. Homsest jälle töö-töö-töö. Ja mitte vähe. Võib-olla ongi parem see mõtte tegevuses hoidmine. Muidu läheb veel ebasoovitavatesse kohtadesse rändama. Tunnen juba seljanahaga, et Türgi saab olema väga raske. Nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Jah, teil on õigus öelda, et kui ma seda juba kaks nädalat varem endale sisendan, siis ilmselt nii lähebki. Aga pigem olla valmis kõige hullemaks. Arvan mina. Ei teagi, et oleks kunagi varem pidanud sellise koormusega hakkama saama. Aga eks siis nüüd ongi viimne aeg proovida. Kui ei tapa... :D

Huvitav...

...millal ükskord hakkan ka mina hetkes elama? Nii, et elu ei möödu ainult millegi ootuses. See käib siis Tallinna-elu kohta. Sest Tartu-elu on lill. Ainult ole mees ja ela. Aga pealinnas on mind ära tüütand see pidev tegevuse otsimine...et ei peaks lihtsalt üksi nelja seina vahel passima (või palju neid seinu mul siin on). Just otsimine, sest iseenesest ei juhtu minuga siin midagi. Kogu tegevus on forsseeritud. Ja see on nii väsitav. Sealt ka see ootus, ootus, et järjekordne Tallinna-periood kiiremini lõppeks. Linn ei ole ju muidugi milleski süüdi, see olen mina, kes ei suhestu.

Homsest...

...tõotatud maale. Ehk siis 16 vaba päeva Tartus. Oh seda õnne.

Et...

...selle tervisega ka just praegu peavad jamad olema. Just nüüd, kui on lõpuks kevad. Hoian hinge kinni ja loodan, et asi on närvides. Kuigi alust depressiooniks ei tohiks ju olla. Kui pikk talv ja kergekujuline töö- ja elukohastress välja arvata :) Aga silmad kipitavad, sügelevad, läigivad, väike palavik on nüüd juba mõnda aega igapäevane nähtus ja süda läigib. Jah, nüüd leidsin õige mõiste. Enne mõtlesin, et "iiveldab", aga uus mõiste annab toimuvat paremini edasi. Õnneks annavad internetiavarused lisaks depressioonile ja kõiksugu muudele hirmsatele haigustele minu sümptomite diagnoosiks ka raskekujulise allergia, mille üle mul oleks ka hetkel päris hea meel. Säilitagem ikkagi positiivsus!

Ilm...

...on jälle hall. Aga tuju üllatavalt mitte. Muidugi on kurb kui pühasid ei ole ja ema juubelist osa ei saa...aga vabadus juba terendab.