On palju asju...

...mis lähevad hetkel väga hästi. Süda on rahul.

TEHTUD!!!

Erialaeksam nimelt. Ja ei olnudki kõige hullem. Õnneks ei olnud muidugi saxa keele õpetajat kuulamas...see olex küll hää kõhutäie naerda saanud. Sest...noh...fantaasia on mul hea. Õnneks ma ise aru ei saanud, millest ma neile kokku laulsin. Aga mõni teine muigas küll. See sellex...vähemalt on see läbi. Ja kammerlaul ka. Teised peavad sellega veel pühapäeval higistama. Nüüd on veel tänane tund isikliku hiinlasega, aga küll ma selle ka kuidagi üle elan. Ma loodan. Ja homme Pärdi proov ja kontsert. Aga siis ootab itaalia, mis on loodetavasti tore (kuigi spagetid ja pizza on praegu viimased asjad, mida ma endale lubada tohiksin). Aga see sellex. Tänasex kõik.

Emotsionaalne...

...olen! Ja heas mõttes! Tähendab, emotsioonid on positiivsed! Sest et inimesed on head ja ma olen õnnelik!

Kõik oligi...

...liiga hästi. Mitte, et nüüd miskit halvasti oleks...aga ikkagi. Midagi on viltu. Arvatavasti ma kujutan seda kõike ette (eriti seoses reisipalavikuga), aga kuidagi valesti on kõik ikkagi. Ja ometi oli juba pikka aega oi-oi, kui tore! Ilmselt on siin oma osa mängida ka faktil, et kool on pisut ripakile jäänud. Ah, ei tea. Küsida pole ka kelleltki...tegelikult isegi oleks, aga...loomulikult ei julge ma seda teha. Selle julguse-asjaga on ka jälle kehvad lood. Praegu ajab ka nutma, kui selle peale mõtlen. TOREDAD INIMESED:MA TÕESTI TAHAKSIN TEIEGA SUHELDA, NII NAGU TEEVAD SEDA NORMAALSED INIMESED...AGA TE EI KUJUTA ETTE, MILLINE PAANILINE HIRM MIND VALDAB!!! Ja sellepärast olengi friik ja kõik on ja jääbki nii. Tegelikult ma üritan väga, aga sellest ei muutu miski lihtsamaks. Õnnetu olen. Sest nii vähe jääb õnnest puudu.

Kuidas on nii,...

...et asjad juhtuvadki iseenesest?! Kõik läheb ise joonde... Ei olegi vist enam mõtet millegi pärast põdeda, kui kõik ise laheneb. Minu elu teeb see kõik küll lihtsamaks. Ohh. Ma olen nii rahul. Ja rahulik. Tõeliselt hea on olla.

Tere!

Teate, mul on täna JÄLLE hea tuju! Hommikul ei olnud, aga nüüd lõpuks on täitsa tore. Kuigi...ma ei jaksa enam teed juua! Aga ilu nõuab. Ja supp ka keeb kodus. Ma loodan, et mitte üle. Kui veel kolm päeva kuidagi üle elaks, siis oleks täitsa hästi! Sest siis saab jälle Tartusse. Küll ainult korraks, aga ikkagi. Patareid saab laetud. Kui vähe on inimesele õnneks vaja...samas, see ei ole ju tegelikult vähe. Täitsa palju. Igatahes rohkem, kui on nädalal Tallinnas pakkuda. Tegelikult...ma usun, et on pakkuda ikka, aga ma ei ole lihtsalt kunagi õigel ajal õiges kohas. Aga Tartus on kogu aeg ja igal pool KODU! Mitte, et ma vinguks...aga tahaks juba koju!!!! Päriselt!!!!!!!!!

Jälle...

...mina oma tühiste muredega! Kingi oleks vaja. No väga isegi. Aga kaubandusvõrk ei paku miskit minu vajaduste ja võimalustega sobivat. Tarbimishooliku mure. Ja kõike muud ilusat ka muidugi. Oleks vaja, ma mõtlen. Ja enne kui raha lõplikult otsa saab. Oeh. Raske on see minu eluke. Aga muidu, kui mitte arvestada ostuhullust, on kõik täitsa tipp-topp. Kevad on ikka alles. Tallinnas küll pisut vähem eufooriline kui Tartus, aga siiski...Kõik on kuidagi tore.

Aga...

...nüüd on küll nii, et minul on kevad südames. Ja ära ka raisk ei lähe. Nagu mingisugune õnnetunne või midagi säärast. Karjuda tahaks. Mitte kisamise mõttes...pigem nagu hõisata või nii! Aga õnneks olen ma suhteliselt rafineeritud kuju. Muidu oleks päris piinlik... Elu võib täitsa ilus olla.

Aga...

..minaolenomadega p****s, minaolenomadega p****s... p****s, p****s, p****s, p****s, minaolenomadega p****s! Vot selline lõbus lauluke. Heas mõttes.

Täna on ilus päev!

Ei teagi, miks, aga täna ON ilus päev. Kõik on kuidagi hästi. Toimekam peaks küll ehk pisut olema, aga siiski...homme tuleb ju niigi tihe päev. Tekst vaja veel homseks pähe saada...ah, küll jõuab.

Oh, ma ei tea!

Jälle olen kuidagi ajale jalgu jäänud. Asjad venivad ja jäävad tegemata...ja asjalikkust ka nagu kusagilt ei paista. Ja siis peab veel see faking naistepäev olema! Vihkan! No samas...mis naine mina ka olen...aga ikkagi...kurb on ju minul ka. Kuradi lilledega naised. Ma saan ju aru küll, aga see emotsionaalne pool, mida ma üritan maha suruda, annab endast ikka liiga suurel määral märku. Miks ma ei ole mees???!!! Sellel juhul peaks ma küll kahjuks pede olema, sest mulle mehed ikka nii väga meeldivad, aga ma oleks isegi selleks valmis. Samas...peded mulle ei meeldi ju...seksuaalses mõttes I mean (no offence), nii et see poleks vist lahendus. Oeh. Ohkama võtab täiega. Oleks vähemalt homme tore. Kindlasti ongi! Ei ole ju muud variantigi. Ja laud on ka juba kinni :D

NB!

Tähelepanek: mõttevõime on visa taastuma!

No terekest...

...oleks ju suhteliselt loogiline, et kui inimesel raha pole, siis ta seda ka ei raiska?! Vale puha. Raiskab veel rohkem kui siis, kui seda päriselt on. Aga mis teha. Kannatame ära. Homme peab veel hommikul poodi jõudma...oh jummel...aga töö nõuab ka tegemist. Ja asi ostmist. Ja laul laulmist :D Ja Tartu ka ootab mind, ma loodan. Vägagi.

Vaat niiviisi..

...ongi ainult see faking prantsuse foneetika jäänud. Oeh...aga 1,5 h pärast on loodetavasti ka sellega kõik, nii et ilus elu võib alata. No see klaver muidugi...aga no mis teha. Eks ma püüan ennast parandada. Täna saab ju Tartusse!!! Nii ootan juba. Huvitav, kas minu positiivsusel on põhjust püsida ka uue nädala alguses? No mingis mõttes kindlasti, aga selles kindlas mõttes?! No eks seda ole näha. Ootan küll väga. Niimoodi võiks ju täitsa elada. Söömise peab nüüd jälle maha jätma, krt. Vabandused on möödas. No aga eile väljus asi juba kontrolli alt ka. Tahaks nüüd miskit hääd lugeda (krt., mul pole ühtegi raamatut bussi kaasa võtta) . Tahax puhtaid riideid selga panna. Huvitav, kas bussis uni tuleb? Võiks küll...viimane kord oli ikka piin. Ja mingit soppa ka ei viitsi täna lugeda. Aga õhtul on ju esikas! Nii tore! Vast on miskit hääd tulemas. Kuigi...ei. Ei mingeid eelarvamusi seekord! Enne vaata, siis kommenteeri. Tahaks miskit loomingulist teha!!! Täna on ilus päev!!!

Juhuu!!!

Kontsert x 2 läkski korda! Eriti see teine, kusjuures, mis on äärmiselt uskumatu, arvestades olukorda. Noh, et pühapäevahommikune esinemine, I mean. Ja laupäevaõhtune Vana Tallinn :D Aga ikkagi läks kõik korda. Oleks nüüd kõik muu ka korras, oleks elu päris ilus. Muidugi, midagi polegi ju tegelikult korrast ära, aga kripeldab jälle pisut. Ma ei teagi enam, mida ma ootan. Aga midagi ju nagu siiski...ah, ma ka enam ei tea. Ma ju nii väga tahaks...aga tundub, et sellest ei piisa. Ega santi ei saa sundida, kui...you know. Igatahes...fakt on see, et lõpuks ometi tunnen ka mina. Ja mitte vähe. Miks ma ei rõõmusta?!

Teate,

ma hakkan nüüd tugevaks jälle. Sest nii enam jätkuda ei saa. Häbi vajutab maa alla. Ma tean küll, et emotsionaalsus ei väljenda otseselt nõrkust, kuid siiski. Vanasti oli lihtsam. Hingan sügavalt sisse ja teen ära! Voh!

Ükskord...

...elas üks väike tüdruk. No ok, ta ei olnud eriti väike, oma vanuse kohta ikka päris pirakas kohe, aga noh, ütleme siis, et noor. Ja ta tahtis hirmsasti suureks kasvada, Sest et suured inimesed julgevad kõiki asju teha ja ei karda miskit. Sealhulgas ka ametiasutusi näiteks. Ja on muidu ilusad ja kõik, mis nad ette võtavad, läheks justkui korda. Sellepärast ta siis tahtiski kiiresti kasvada. Aga võta sa näpust! Ta ei teadnud, et AASTATEGA KÕIK AINULT SÜVENEB!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! JA MUUTUB VEEL 100 KORDA RASKEMAKS!!!!!!!! JA ET SIIS ON SEDA JUBA TÜKKMAAD KEERULISEM PARANDADA!!!!!!! See tüdruk oli suhteliselt loll.

Tere.

Nagu ma arvasingi...tuju jälle läinud! No aru ma ei saa. Või tegelikult...saan ju küll, keda ma petan. Lihtsalt, et kõik kasvab üle pea, varsti jooksevad asjad kokku. Isegi magada ei taha. Kaua jõuab üks inimene nädalavahetuste nimel elada? Loodame, et 4 aastat on ikkagi reaalne. Ilma paberita nagu nadi surra ka. Ah, mida ma ikka nutan. Küll ma hakkama saan. Pean saama. Täna sisenesin juba täiesti iseseisvalt võõrasse kooriproovi ja ei surnudki ära, hoopis väga tore oli. Neljapäeval tuleb sarnase asjaga hakkama saada. Vaene mina. Aga parema tuleviku nimel...ma arvan, et ma olen selleks suuteline. Ei naera midagi, olen jah!

Sõbrad, kallid!

Aidake palun taandarengu-rattalt maha astuda! Isegi sõnaseadmisoskus kipub kaduma, mis siis veel sügavamõttelisusest rääkida...tegelikult olen ma ju hingelt mezzo.