Niisiis...

Täna saab Liipsu surmast 4 aastat. Ja nii naljakas kui see ka pole, on mul täna erakordselt hea tuju...iroonia. Mu ema ütles just eile, kui sellest juttu tegime, et Liisbethi oli nii vähe...ja samas nii palju. See on minu arvates just õigesti öeldud. Sest ilma temata ei oleks mina praegu see inimene, kes ma olen. Ma leian, et mina, kes ma olen nii mõjutatav, ei olekski saanud kelleltki teiselt nii palju õppida. Kõige kohta. Elamise kohta peamiselt..no ja suremise kohta ka. Nagu lõpuks selgus. Aitäh, kallis, et sa mu elus oled. Eks ma olen su jünger edasi :) (valisin fondiks Lucida Grande, sest see kõlas peaaegu nagu Lucia:))