Ehh?

Nii. Mis ma siis nüüd teen? Kuidas ma siin Tln-s nii üksik olen, ah? Hakkab kohe hale endast...Aga eks ma ise olen süüdi. No kui ma ei julge enam elementaarseid asjugi ilma kõrvalise abita teha, siis on asi tõesti jälle käest ära. Vaene mina. Mis küll saab? Et elangi niimoodi lõpmatuseni? või, noh, lõpuni, sest et ükskord tuleb lõpp ka. Aga praeguse järgi võttes tuleb üsna kurb lõpp... või mis?