Täna...

...tuli jälle üle mõne aja selline kurbus nagu tuleb ainult siis, kui sa tead, et sa oled oma asjadega üksi. Ja ma tean küll, et ma teengi kõike iseenda pärast ja et ma ei saa elada oma elu kellelegi teisele, aga...tundub, et ma pole siiski piisavalt tugev. Sest vägisi tulevad pisarad silma. Ja nagu näha, on mul tegutsemise motiiviks vaja ka kellegi teise huvi antud asja (minu isiku sealjuures) vastu. Jah, piisab pisukesestki huvist. Jagatud mure ilmselt ongi pool. Ja jagatud rõõm topelt. Sest muidu ma ei oleks selles kõiges õnnetu. Või...õnnetu ei ole päris õige sõna...poolik hoopis.