Jäin...

...täna miskipärast teatud teemadel mõttesse. Kuna proovi minekuks ja sealt tulekuks tuli täna teha kaks parajat jalutuskäiku, oli ilmselt melanhoolne sügisilm see, mis mu mõttekäiku juhtis. Nõndaks. Tekkis küsimus tõekspidamiste ja põhimõtete püsivuse kohta. Viimasel ajal tunnen ennast kuidagi kõigele avatumana ja see paneb mõtlema, kas see tähendab mõningate varasemate põhimõtete hülgamist. Et kui varem arvasin, et õige on tegutseda vaid nii ja mitte kunagi naa, siis hetkel vaatan situatsioonidele laiemahaardeliselt (ja ei välista ka naa'sid). See kõik oleks palju lihtsam, kui inimesed, kes minu kunagisi tõekspidamisi jagasid, minu peale nüüd selle mõtte avardamise pärast viltu ei vaataks. Kas ei ole siis niiöelda normaalne senitundmata asjaolude/käitumismallide ettejuhtumisel neid kõige täiega endast läbi lasta ja analüüsida? Selle läbi peakski ju toimuma inimese areng?! Vähemasti on säärane minu arusaam asjast. Või peaksingi noore ja naiivsena välja öeldud seisukohtadele nö "nui neljaks" kindlaks jääma ja vastupidine on hoopis näide minu nõrkusest? Teadjamad, aidake.