7. päev

Pühapäeva hommik. 26 min.

4. nädal, 3. päev

Hommikul ei olnud just kõige parem tunne. Uni ja palavus piinasid. Aga ponnistasin 20 min kuidagi läbi häda ära ja heameel tehtust on ikkagi. Täna algavad allahindlused...issand, anna jõudu ja meelekindlust.

7. päev

Pühapäeva hommikul 6.30 ärgata on juba iseenesest saavutus. Eriti ilma suurema põhjuseta. Lihtsalt kergeks tervisesörgiks (21 min). Aga küll pärast seda on hea. Ja ülejäänud päev kuni Traviatani on ju nagunii magamiseks ja päikesepõletusest taastumiseks ette nähtud :)

3. nädal, 3. päev

14 min sörki. Mida loen erandlikult soorituseks. Peale eileõhtust veini ja 4 tundi und. Kell on 7:22. Head ööd.

6. päev

21 min.

4. päev

Hommikul katkise põlvega 21 min sörki. Isegi enne kl. 7t oli lämbe palavus. Aga nüüd on hea tunne, et käidud sai :)

2. nädal, 1. päev.

Kell on 7.16. Tulen just 18 min-lt sörgilt. Nüüd paluks veel vähemalt 3 h und.

5. päev

Äratus 6.30. Sörk 18 min. Tänavad tühjad, tunne hää.

Aix-en-Provence

Esimene nädal, 4. päev. Tore on. Eile varahommikul sörkisin 15 min, homme üritan jälle.

Täna...

...siis lõpuks. Tammal ja 20 min.

Hommik...

...Reggio Emilias. Suutsin 2 korda ära eksida, aga sellest polnud lugu, sest linn oli väike ja ilus ja tee jõudis ikagi kuidagi hotellini tagasi. 20 min. Tunne hea.

*

Pühapäevahommik Bolognas. Tühjad tänavad, ainsateks asustajateks Kilekotiga Purupurjus Itaalia Papi, Rastapatsidega Ilmselges Narkojoobes Kõnniteele Valgunud Mustanahaline Mees ja Kõrvataha Venitatud Näoga Signora koerakesega. Äärmiselt värvikad 19 minutit minu elust.

Arenen.

19 min.

Käesolevat...

...hooaega alustasin Ferraras. Kõlab uhkelt, mis. Uhkusega pole aga tegelikult asja, hakkasin lihtsalt üle poole aasta jälle vaikselt sörkimas käima. Alustan päris algusest, mis tähendab, et üleeile, esimesel korral, jooksin 15 minutit ja täna juba natuke rohkem - tervelt 17 minutit :)
Tunne on õige ja forsseerima ei hakka. Kui jaks ja tahtmine kasvavad, eks siis võtan suuremalt ette. Praeguse hetke lihasvalu on igatahes see kõige magusam.
Eile ujusin ka pisut. Kui seda nii saab nimetada. Või siis, et kulgesin ilma igasuguse tehnikata, aga suure tahtmisega mingi hulga basseinipikkusi. Oli trenn küll.
Ise olen rahul.

Tundub...

...hetkel uskumatu ja ma loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnu, aga MA OLEN TAGASI!!!! 2 viimast kontserti olen olnud mina ise. Muidugi on veel asju, mis häirivad ja närv veab vahel pisut alt, aga...kõik ei ole veel kadunud! Kui nüüd veel...

Mida...

...teha, kui keegi ütleb sulle, et oled liiga hästi kasvatatud?! Et see on sinu probleemide algeks. Kui nüüd järele mõelda, siis võib olla küll, et just sellepärast ei ole ma suutnud juba viimased mitu aastat ennast vabaks lasta, kontrolli kaotada. Sest mis mulje minust muidu jääb. Ja mulje, on mulle õpetatud, on väga oluline.

kes sa oled?

Minu...

...pisikene Fiesta! Sa mu kullakene!

Kevad!

Täna oli esimene päris kevadpäev sellel aastal. Räästad tilkusid, päike säras. Kõik oli järsku värviline. Lihtsalt kaunis!

you ignorant bastard.

Ma

ei taha hommikul tõusta. Sest siis lõppevad unenäod. Ja need on viimasel ajal kordi elamisväärsemad kui tegelikkus. Väga vähe on neid hetki, mis valu ei tee. Või siis pigem, kui valu ei domineeri. Iga päev ärkamisest uinumiseni on piin. Viha käib lainetena edasi-agasi.

vihkan.

Ärge mõistke mind hukka, seltsimehed!

http://www.cyberspacei.com/englishwiz/library/names/zodiac/libra.htm#_Toc6672018

Miks?

Nii...

...valus on. Oleks ainult kuidagi võimalik tänane päev kustutada. Kõik teie õnnelikud - ärge võtke midagi iseenesestmõistetavalt. Võib-olla ei ole te seda lihtsalt ära teeninud.

Well,

it comes and goes, as usual .

Jälle...

...kord on tulnud see kõditav rahutustunne. Kui tundub, et kohe-kohe juhtub midagi. Või et on vaja midagi teha, millest midagi võiks johtuda. Esimene hetk üle pika aja kui MURE ei võimutse. Mitte, et sellele oleks tulnud lahendus, ei, muretsemine lihtsalt väsitab. Ja kui tegemist on paratamatusega - mis seal ikka muretseda, heh? Tunnen, et oleks vaja astuda üks pikem samm, mis viiks ideaalidele-ettekujutlustele-visioonidele lähemale. Ja miskipärast näib mulle hetkel, et selleks ei piisa lotopileti ostmisest. Peab ISE tegutsema. Nüüd veel vaja ainult välja mõelda, mis suunas minna...

Lumelaud

Et siis esimest korda sel aastal ja teist korda üleüldse. Positiivne oli asja juures see, et tänu soetatud varustusele ei pidanud külma kannatama. Kui päris lõpp välja arvata. Aga siis oli selles süüdi ka pigem vilu tuul. Päev hiljem on ärgates tunne nagu oleksin kurikamehe kätte sattunud. Aga püsti olin ma laua peal võimeline püsima ja hetkel on tahtmine edasi proovida. Järgmisel korral. Mitte enne endise nahavärvi taastumist :)

Võib-

olla oleks aeg kutsuda kohale poltergeistiotsijad. Sest muud põhjust, miks mu energia siin korteris kaob, ei oska ma välja mõelda. Tulen koju, täis tahtmist ja tegutsemisvalmidust...ainult paar tundi ja ma olen sügavas unes või vedelen niisama kusagil nurgas, mõttetegevus seiskunud. Tuleb hakata viirukit põletama ja loitse välja mõtlema.

Üle...

...pika aja on jälle kurbus kallal. Matab hinge. Üksindus on meeldiv nii kaua, kuni see pole pealesurutud. Tõde, millega ma nüüd liigagi hästi tuttav olen. Ma ju tean, et keegi teine ei saa minu elu elada, aga keegi võiks tahta seda minuga koos teha. Ei teadnudki, et vajalik olemine võib mõjutada nii suurel määral enesega rahulolu. Valus on, ei taha nii.

sörk.

Kuu aega pausi andis ennast tunda. Algus oli super, ilmselt innustusin liialt ja startisin liiga kiiresti. Selleks ajaks kui kiire tempo tunda hakkas andma, oli pulss juba liiga kõrgel ja olemine ebameeldiv. Nii et ei jaksandki rohkem. Aga viimane ilus ilm oli vähemalt. P: 15 min Karlovas. Häbi-häbi.

sörk.

Haverfordwest. 28 min mööda maanteed ja seda hommikul enne 8t. Meelitasin isegi ühest autost signaali välja. Ja pärast jooksu läks tervis pahaks, nüüd vist pikem vahe. P: 28 min.

sörkisin...

...täna Karlovas ringi. Tolstoi-Linda-Saekoja-Salme-Vaba-Kalevi-Sõbra-Salme-Tolstoi-Linda-Saekoja-Salme-Sõbra-Kalevi-Saekoja-Salme. T: 30 min.

sörk.

Kõlab kindlasti jälle nagu rida vabandusi, aga eile oli tõesti külm tuul. Ja see pisikene laulja minus ei lubanud mul palju joosta kui tuul kõrvus vihises. Pärast valutasid kõrvad ja pea veel mõnda aega. Aga kirja saab, et R: 21 min. Ja seal kruusateel mulle ka ei meeldi.

sörk.

Jama värk, ei jaksand eriti. Jooksin natuke, hirmus ebameeldiv oli, siis läksin tegin platsil veits kõhtu ja käsi. Ja siis jooksin platsilt tagasi. K: 15+4 min.

sörk.

T: 27 min. Pärast seda kukkusin õgima, nagu tavaliselt.

sörk ja jalgratas

Jooksin Karlova gümnaasiumi staadionil. Plaan oli katsetada kooliaegset kohustuslikku pikka maad - 8 ringi. Selgus, et seda on endiselt ebameeldiv teha. Muidugi oli oma osa ka sellel, et staadion ei ole hetkel eriti staadioni moodi, st. kogu plats on rohtu kasvanud ja igasugust risu täis. Aga silme ees kangastusid ka välejalgsed/siresäärsed klassiõed, kes must seal omal ajal nagu muuseas mööda silkasid. Peale sooritust tõmbasin hetke hinge, mõtlesin elu üle järele ja tegin 3 ringi veel. Sai parem.

Õhtul mängisin joogipunkti. 19,5 km ratta seljas, järjest vähenevate raskustega seljakotis. Mehed jooksid, mina lasin selja taga vabakäigul lõbusat vilet.

sörk.

Süda paha. Vahetult peale silmade tilgauuringuid aktiivseks hakata ei olnud just kõige parem idee. T: 14 min. Hea seegi. Vanarahvatarkus järeltulevatele põlvedele - pimeda ja tasakaalutuna ei tule jooksmisest head nahka.

sörk,

kõige kiuste. Lenka oli tubli ja valvas seni sulavat külmkappi. E: 28 min + kurgid purgis, liköör pudelis, moos karbis ja külmkapp sulamas.

sörk.

Tegin Raja pargis 2 ringi. Kleepekas. L: 26 min.

sörk.

K: 30 min.

sörk...

...ebaõnnestus. Lämbus, tühi kõht ja õhtune trenn õõnestasid hommikust üritust. Hakkas halb, tulin ära. T: 14 min + 100 sõudmist ja teisi lõbustusi.

sörk.

E: 46 min. Kuna ilm oli mõnus ja puhus jahe tuuleke, tegin tavapärase 4 pargiringi asemel 6. Tunne on ülev.

sörk,

päikese käes. ebameeldiv. aga siiski - R: 28 min (sama vahemaa, mis eelmisel korral 32 min-ga) + mõned harjutused.

sörk...

...eile läks nagu ta läks. Ehk siis E: unustasin kella koju ja higistasin päikese kiuste mingi u. 20 min, natuke rahmeldasin masinatel ka. Ja täna, T: 32 min + pisut käsi ja taljet. Homme laisklen bussis, ülehomme üritaks jälle.

sörk...

...täna, L: 29 min + kümnekas sahkerdamist vastavastatud tervisespordiplatsil.

sörk...

...käesoleval nädalal siiani E: 36 min, T: 36 min, N: 32 min. Loodan jätkata :)

Uskumatu,

aga täna on täiesti vaba päev. Zero kohustust. Õnneks on aeg läinud oodatust isegi kiiremini ja ka eesolev nädal ei tundu enam lootusetu. On, mida oodata. Ja mille nimel rassida. Arvan, et varsti tuleks alustuseks teha üks väike naps Taneli ja Helina terviseks...ja nii see päevake läheb.

Ja...

...saigi suvi läbi. Juba enne juunit. Igatahes oli meeldiv vahelduseks sooja ja päikest tunda, nii et aitäh. Kellele iganes siis. Homsest jälle töö-töö-töö. Ja mitte vähe. Võib-olla ongi parem see mõtte tegevuses hoidmine. Muidu läheb veel ebasoovitavatesse kohtadesse rändama. Tunnen juba seljanahaga, et Türgi saab olema väga raske. Nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Jah, teil on õigus öelda, et kui ma seda juba kaks nädalat varem endale sisendan, siis ilmselt nii lähebki. Aga pigem olla valmis kõige hullemaks. Arvan mina. Ei teagi, et oleks kunagi varem pidanud sellise koormusega hakkama saama. Aga eks siis nüüd ongi viimne aeg proovida. Kui ei tapa... :D

Huvitav...

...millal ükskord hakkan ka mina hetkes elama? Nii, et elu ei möödu ainult millegi ootuses. See käib siis Tallinna-elu kohta. Sest Tartu-elu on lill. Ainult ole mees ja ela. Aga pealinnas on mind ära tüütand see pidev tegevuse otsimine...et ei peaks lihtsalt üksi nelja seina vahel passima (või palju neid seinu mul siin on). Just otsimine, sest iseenesest ei juhtu minuga siin midagi. Kogu tegevus on forsseeritud. Ja see on nii väsitav. Sealt ka see ootus, ootus, et järjekordne Tallinna-periood kiiremini lõppeks. Linn ei ole ju muidugi milleski süüdi, see olen mina, kes ei suhestu.

Homsest...

...tõotatud maale. Ehk siis 16 vaba päeva Tartus. Oh seda õnne.

Et...

...selle tervisega ka just praegu peavad jamad olema. Just nüüd, kui on lõpuks kevad. Hoian hinge kinni ja loodan, et asi on närvides. Kuigi alust depressiooniks ei tohiks ju olla. Kui pikk talv ja kergekujuline töö- ja elukohastress välja arvata :) Aga silmad kipitavad, sügelevad, läigivad, väike palavik on nüüd juba mõnda aega igapäevane nähtus ja süda läigib. Jah, nüüd leidsin õige mõiste. Enne mõtlesin, et "iiveldab", aga uus mõiste annab toimuvat paremini edasi. Õnneks annavad internetiavarused lisaks depressioonile ja kõiksugu muudele hirmsatele haigustele minu sümptomite diagnoosiks ka raskekujulise allergia, mille üle mul oleks ka hetkel päris hea meel. Säilitagem ikkagi positiivsus!

Ilm...

...on jälle hall. Aga tuju üllatavalt mitte. Muidugi on kurb kui pühasid ei ole ja ema juubelist osa ei saa...aga vabadus juba terendab.

Ja...

...nüüd lõpuks ongi see käes. Mul on allergia. Tallinna vastu. Tegelikult küll millegi vastu, mis selle linna õhus hetkel lendleb. Mis iganes see siis olla võiks.
Lugu järgmine - juba viimased 2 nädalat on mul Tallinnas olemise ajal kahtlane nohu ja nina kuiv ja paistes. Ja eelmisel nädalal hakkasid silmad kipitama, punetama, kuivama ja vett jooksma. Kahtlustasin mingit ilget viirust. Nädalavahetusel Tartus käies asi taandus, pühapäeval ei tulnud tunne enam meeldegi. Kuni tänase hommikuni. Eile käisin väljas ainult marsruudil kodu-töö-kodu. Ja täna hommikul olid silmad kuivad ja ketendasid. Ja kui ma siis enne proovi linna jalutasin, muutusid silmad väljas iga hetkega järjest valusamaks ja valgustundlikumaks ja jooksid vahetpidamata vett. Enne proovi peeglisse vaadates paistis vastu kaks punast ja vesist kriipsu.
Nüüd jääb üle ainult loota, et tegemist on tõepoolest allergiaga - vastavad ravimid on sisse võetud ja ootan pingsalt mingisuguse toime avaldumist. Sest kui need ei aita... :S

Ilmselt...

...tuleneb see eilsest iluilusast kevadilmast Tartus, aga mulle tundub, et jää hakkab sulama. Stressi ümbert siis. No lihtsalt oli selline lihtne ja ilus päev. Selline, mis paneb tänaval jalutades totralt naeratama. Ja armuda jõudsin juba ka. Isegi öine vihm oli kuidagi mõnus. Ja positiivsust ei suutnud rikkuda isegi lumekirme, mis täna hommikul esimese asjana uksest välja astudes vastu paistis, kuigi Tallinnas rongist maha tulles langes osuti küll mõneks ajaks nulli, sest tali oli tagasi. Igal juhul tundub, et pime keskaeg hakkab mööda saama.

Hoolimata...

...sellest, et õhtupoolikul kiskus enesetunne sandiks ja on seda praeguseni, oli täna üks ilus päev. Täpselt selline, mille järele kiirematel ja pingelisematel aegadel igatsust tunned. Ilus ilm, armas inimene...mis sa hing veel oskad tahta. Kuigi jah, see Leili või Leila (või mis iganes ta nimi ka polnud), kes mind täna öösel unes kummitas, oli ilmselt minu alateadvuse teadlikkus faktist, et ma peaksin olema kehaliselt aktiivsem. Ja äkki see ongi, millest minu praeguses elus vajaka jääb. Sest millestki oleks nagu puudus. Enesekindlusest? Loodame :)

Ma...

...vist sain nüüd millestki aru. See on see, et ma ei kuulu kusagile. See tunne, et mind ei ole kellelegi vaja. Et keegi ei tea, kus ma parasjagu viibin ja see ei huvitagi kedagi. "Vaene kodutu laps", nagu Pille mind kutsub. Et minu tulekute ja minekutega ei muutu miski. Kõik on pinnapealne. Seda on valus teada.

See...

...pidev rahulolematus. See on sellest, et sa oled pannud mind mõtlema. Sinu eeskujul on minu ootused elule kasvanud. Ma ei lepi enam olemasolevaga, nimetates seda mugavusest paratamatuseks. Jah, ma olen laisk ja mul võtavad protsessid aega. Ma pean mõtlema, kaaluma, vaagima, veelkord mõtlema, nõu küsima. Aga oluline on, et hinges närib miski ja otsib väljundit. Selle eest tahan sind juba praegu tänada.

Kitzbergis...

...on nüüd uus ja uhke vidin: saunakaal, millega on võimalik mõõta keha rasva- ja vedelikuprotsenti. Seda ma ka mõni hetk tagasi tegin. Ja oh üllatust...rasvaprotsent 26 oli oodatav, aga sellest hoolimata ebameeldiv avastus. Veerand minu kehast on rasv. Loomulikult hea, et mitte pool, aga hirmus ikkagi. Vähemalt on jälle uut motivatsiooni ennast liigutama hakata (I hope).

Täna...

...on üks ilus päev. Eks see tulene muidugi suures osas ilmast. Aga mitte ainult. Uus hoog on sees. Ja tegutsemistahe. Sest mured, mis alateadvust varjutasid ja järjest sagemini ka pindmise osa virvendama lõid, on selleks korraks nüüd jälle läinud. Kergem on olla. Ja näpud täitsa sügelevad.

Ei...

...teagi, miks viimasel ajal kirjutanud pole. Oleks ju küll, millest rääkida ja mille üle aru pidada, aga enese väljendamisega on raskusi. Kirjasõnas polegi seda varem ette tulnud. See on ikka see kõige lihtsam suhtlusvorm olnud. Loodan, et asi seisab kokkuvõtmise taga. Selle taga seisab hetkel suur osa mu tegemistest. Jah, ma olen laisk. Ja mingi hetkeni on mugav öelda, et kui ma täpselt ei tea, mida teha, siis parem ei teegi. Aga...need südametunnistuse piinad...Noh, mõtlemist on palju. Praegune hetk jaguneb kaheks - ühel poolel täielik selgus ja teisel suur küsimärk. Aga eks aeg annab arutust.

Nahk...

raisus... Juhuu! ;)

Just...

...siis, kui buss liikuma hakkas, hakkas sadama. Ja see oli ka ülejäänud päeva kujundajaks. Poolel teel Tallinna ärkasin bussis käreda külma peale. Istusin ülejäänud tee täies riides, ninani salli mähkunult. Sooja ei andnud ka tee bussijaamast koju. Kus olin viimati lahkudes säästliku kodanikuna loomulikult radikad 0-i peale keeranud. Sõrmi-varbaid külmetan siiani, kuigi radikad juba pool päeva täisvõimsusel kütnud. Ainus lohutus on, et külmas püsin kauem värskena...

Kõik...

...kohad valutavad. Sain eile jälle kord kinnitust, et minu töö on tugevalt füüsilist laadi. Kui ma ilma kiropraktilise vahelesegamiseta jätkan, olen ilmselt juba mõne aasta pärast märgatavalt deformeerunud. Selg lööb tuld välja, õlad on krampis ja biitsepsid valusad. Ja katsu niimoodi veel suurt kunsti teha.
Rumal rahutus ei lase üksi olla, vaid ajab toast välja keset ööd. Hea küll. Mitte keset ööd. Ja üksi olemisega pole sellel ka mingit pistmist. Hommikujooksule hoopis ajab. Ja ma andun. Nüüd kohe.

Tegelikult...

...olen ma ju väga õnnelik. Üliõnnelik, võiks öelda. Aga vana tuttav rahutus on piinama asunud. Nagu koputaks keegi mingi tegemata töö pärast südametunnistusele. On tunne, nagu peaks midagi ära tegema, aga visiooni ei ole. Ilmselt piisab, kui rahulikult edasi kulgeda ja oodata, et õiged asjad minuni jõuaksid. Sest tavaliselt on nii läinud. Aga kuidas saavutada, et see olemasolevat õnne varjutama ei hakkaks?! Sest selle väreleva rahutuse all, sügaval sisimas, on rahu. Ei tohi lasta laineil sinnani jõuda.

Ma...

...olen vastikult närviline. Ebameeldivalt. Ja kõik ajab vihale. Ja nutmagi. Ja aru ei saa, miks.

Tunni...

...pärast tellin takso, et lennujaama sõita. Seekord siis Saksamaale. Juba ülehomme tagasi. Tundub tore?! Aga ei ole. Sest järjekordne pulm jääb külastamata. Ragne ja Mario oma siis. Ja sellest on rohkem kui kahju. Sest sellised asjad just omavadki mõtet. On õnn, et ma oma tööd armastan, sest vastasel korral oleks masendus veel kordades võimsam. Elu läheb loodetavasti edasi, pagas on lihtsalt ühe positiivse emotsiooni võrra kergem.

On...

...jäänud veel vaid loetud nädalad. Puhkuseni siis. Kui aus olla - ei jõua ära oodata. Mitte, et mul miskit töötamise vastu oleks, aga tahaks lihtsalt olla nii, et silme ees ei terendaks mõnda aega ühtegi kohustust. Ja et saaks omadega olla täpselt nii palju, kui süda lustib.

Ilusad inimesed pidus

Rahu...

...tuligi!

Jogyesa Temple, Seoul

Väljas...

...on küll külm ja sombune, aga ikkagi on tunne miskipärast helgem kui eile. Kõige suhtes. Kui nüüd tervise ka veel korda saaks...

Noh...

...ilmselt olen ka mina klammerduja. Jah. Aga see ei ole tingimata halb asi. Vähemasti mina arvan nii.

Inimene...

...on ikka üks imelik olevus. Väga keeruline on endaga hakkama saada. Peale vaadates tundub kõik lihtne ja loogiline, aga... Jah, ei ole kerge. Kui miski sees närima hakkab, ongi jama käes. Tahaks jälle rahu leida. Ilmselt parandab asja aeg.

Täna...

...on naistepäev. Juhuu. Siider on juba otsakorral ;)

Ei...

...teagi, kas kujutan miskit ette või...kuidagi imelik on olla. Olen muidugi äraootaval seisukohal, sest tegemist võib olla järjekordse ärevushäirega, aga...Midagi oleks nagu valesti. See on ilmselt seesama hüsteeria, mis ikkagi päris mööda ei läinud. Sest teema on minu jaoks ikka veel õhus. Pole rahunemist leidnud. Ja eks ma siis nüüd selle pinnalt ise toidan. Tunnen üle väga pika aja taas ebakindlust. Ja see ei ole hea märk. Ja veel...kuigi ma tean võimalust, kuidas pisutki kindlust saada...ei tee ma selleks midagi. Sest julgus on mind jälle kord maha jätnud. Ehk toob nädal võõrsil selgust.

Suurem...

...hüsteeria on nüüd õnneks möödas. Nii isiklikult kui professionaalselt. Oli üks väsitav nädal. Nüüd on jäänud veel üle ainult vilju noppida :)

Olen...

...pisut puntras. Tahaks olnut olematuks teha, aga kahjuks asjad nii ei käi. Ja nii ma siis piinlen.

Karoliina ei magagi

Tuleb...

...välja, et õgimine toimub tagantjärele ikkagi :(

Õiget...

...tunnet ei tulnudki peale. Mis on päris kurb. Aga õnneks tähendas see ka õgimise määra vähenemist.

AA

Ja...

...ongi lõpuks jõudnud kätte aeg pühitseda. Aga tunnet ei ole veel ikka peale tulnud. Kes teab, kas sellel korral tulebki. Eks see üleüldine hall, mis valitseb, mõjutab. Loodan, et see on ajutine nähtus. Ükskõik siis, kas hall või mõjutatavus. Jõulurõõmu alga.

romantika

Mõistus...

...ja tunded peavad olema tasakaalus. Sellest olen ma nüüd lõpuks aru saanud. Ja seda kõiges, mille juures olen hingega. Tundub, et see ongi see koht, kus rahu pesitseb :)

...

Minu salat

2 kanafileed

2 tomatit

1/2 pikka kurki

1/2 väiksemat sorti hiinakapsast
või
1 pott lehtsalatit

1 suurem karp rasvata kodujuustu

natukene 10 %-list hapukoort või maitsestamata jogurtit

karrit




...lõika kanafilee tükkideks ja prae vähese õliga. Lisa karrit. Tükelda tükeldamist vajavad komponendid ja lisa neile kodujuust, hapukoor ja kana. Maitse järgi veel juurde soola, pipart ja karrit. Ja keele viib alla.

Jätkub kahele väga näljasele.

Jäin...

...täna miskipärast teatud teemadel mõttesse. Kuna proovi minekuks ja sealt tulekuks tuli täna teha kaks parajat jalutuskäiku, oli ilmselt melanhoolne sügisilm see, mis mu mõttekäiku juhtis. Nõndaks. Tekkis küsimus tõekspidamiste ja põhimõtete püsivuse kohta. Viimasel ajal tunnen ennast kuidagi kõigele avatumana ja see paneb mõtlema, kas see tähendab mõningate varasemate põhimõtete hülgamist. Et kui varem arvasin, et õige on tegutseda vaid nii ja mitte kunagi naa, siis hetkel vaatan situatsioonidele laiemahaardeliselt (ja ei välista ka naa'sid). See kõik oleks palju lihtsam, kui inimesed, kes minu kunagisi tõekspidamisi jagasid, minu peale nüüd selle mõtte avardamise pärast viltu ei vaataks. Kas ei ole siis niiöelda normaalne senitundmata asjaolude/käitumismallide ettejuhtumisel neid kõige täiega endast läbi lasta ja analüüsida? Selle läbi peakski ju toimuma inimese areng?! Vähemasti on säärane minu arusaam asjast. Või peaksingi noore ja naiivsena välja öeldud seisukohtadele nö "nui neljaks" kindlaks jääma ja vastupidine on hoopis näide minu nõrkusest? Teadjamad, aidake.

Segadus...

...ei ole kerge kaduma.

Istun...

...keset segadust. Täna lihtsalt ei ole rohkem jaksu. Kaks suurt kappi tassisin tagumisse tuppa ja nüüd on võhm väljas. Tuleb välja, et ma olen ikka vist natukene korralik ka. Sest kuidagi ebamugav on niimoodi, kui kõik laiali on. Lootused on järgmise nädala peal - vast saan kodu korda. Siis ongi kõik nagu päris ;)