Ehh?

Nii. Mis ma siis nüüd teen? Kuidas ma siin Tln-s nii üksik olen, ah? Hakkab kohe hale endast...Aga eks ma ise olen süüdi. No kui ma ei julge enam elementaarseid asjugi ilma kõrvalise abita teha, siis on asi tõesti jälle käest ära. Vaene mina. Mis küll saab? Et elangi niimoodi lõpmatuseni? või, noh, lõpuni, sest et ükskord tuleb lõpp ka. Aga praeguse järgi võttes tuleb üsna kurb lõpp... või mis?

Jällegi...

Täna käisin ma Linnateatris "Tõde ja õigus 4." vaatamas. Jõudsin just järeldusele, et peaksin tihemini teatris käima...Mõtlemisainet kui palju jälle...Ma ei tea enam, mis elu ma peaksin elama. Parema inimese oma kindlasti kui praegu, aga et siis missugust???!!! Aidake hädas...

Kuidas siis nii?

Käisin eile Linnateatris "Pianoolat..." vaatamas. Olen seda etendust varem näinud. Kolm korda, umbes-täpselt 10 aastat tagasi!!! Olin siis 13...apppikene...Ühesõnaga - sealt saadud elamus on selgelt meeles, meenuvad täpsed emotsioonid ja mõtted, mis tollal tekkisid. Ja need olid nii positiivsed. Mäletan, et mõtlesin tookord, kui romantiline kogu see värk on ja kõik oli kuidagi ilus ja helge. No vot ja istusin siis eile saalis ja kõik oli nii ...masendav. Seda kõike oli niiii valus vaadata. Mitte valesti aru saada - elamus oli vapustav, aga nähtu oli nii sügavalt puudutav, et mitu korda oli hingamisega raskusi ja pisarad tikkusid ka silma. Tuleb välja, et 10ne aastaga on toimunud totaalne muutumine. Ja kahjuks on kõik romantilised ideaalid kadunud...Huvitav, kas neid annab taastada/taasluua?

Niisiis...

Täna saab Liipsu surmast 4 aastat. Ja nii naljakas kui see ka pole, on mul täna erakordselt hea tuju...iroonia. Mu ema ütles just eile, kui sellest juttu tegime, et Liisbethi oli nii vähe...ja samas nii palju. See on minu arvates just õigesti öeldud. Sest ilma temata ei oleks mina praegu see inimene, kes ma olen. Ma leian, et mina, kes ma olen nii mõjutatav, ei olekski saanud kelleltki teiselt nii palju õppida. Kõige kohta. Elamise kohta peamiselt..no ja suremise kohta ka. Nagu lõpuks selgus. Aitäh, kallis, et sa mu elus oled. Eks ma olen su jünger edasi :) (valisin fondiks Lucida Grande, sest see kõlas peaaegu nagu Lucia:))

Kes ma olen?

Tegin nädalavahetusel midagi, milleks ei uskunud end suuteline olevat. Ja seda kahjuks negatiivses mõttes. Seetõttu ei tea, kas tunnengi ennast...igatahes ei osanud endast midagi sellist oodata. Tegin täpselt midagi sellist, millest kõik alati suure suuga praalivad, aga mida ükski normaalne inimene ealeski ei tee. Vähemalt tean nüüd, et midagi sellist enam kunagi ei tee. Sest südametunnistus ei pea vastu. Appi, kes ma olen...?

Kõik muutub!!!

Asi ei ole enam lootuse tasandil - tegelikult muutubki kõik! Ja ma olen selle üle nii õnnelik. Loomulikult võiksid muutused olla ka teistele nähtavad ja palju-palju suuremad...aga algatuseks asi seegi. Vähemalt on tuju parem kui varem ja üldsegi...Kõige toredam on teadmine, et olen kõik selleks ise teinud. Ja teen edasi ka. Kuidagi kerge on olla. Kõik võiks ainult kiiremini muutuda. Sest ma ei jõua ära oodata, mis siis saama hakkab...

Heh...

Leidsin nüüd lõpuks elule uue mõtte. Mõte on eelnevad mõtted taaselustada. Sest et oleme ausad - vanasti oli rohi ikka palju rohelisem ja taevas sinisem! Ühesõnaga, võtan ennast kokku ja muutun ise, mitte ei oota seda enam ümbritsevatelt. Ma ju nii ootan juba...Tean nüüd, et mina olen mina ja mitte keegi teine, ükskõik kui palju ma seda ka ei sooviks. Noh, et...HERE I COME AGAIN!!! (Ja hoidke alt...)

Heureka!!!

Ma tean - teised elavad minu elu!!!

Positiivne päev

Täna on väga naljakas päev - lugesin 3-st erinevast horoskoobist, et olen täna eriti avatud, tahan suhelda ja otsin inimestega kontakti. Kahjuks täna eriti palju inimesi ei kohanud...ja nii ma ei teagi, kas täna oleks tõepoolest olnud seesugune erandlik päev...Sest ma ju ei suhtle..vabalt, ma mõtlen. See selleks. Igatahes olin ma päev otsa millegi ootel. Süüa tahaks. Ja magada. Miks ei või ma olla PISUT vaimsem inimene??? Et miks ei või mu sooviks olla hoopis...no näiteks...luua tahaks..või et...õppida tahaks..või midagi taolist? Tegelikult ma ju tahangi. Ja väga. Aga kahjuks olen ma liiga lihalik inimene. Olen seda endale juba ammu ette heitnud. Aga kuidast sest lõpmatusest pääseda? Aidake keegi, palun!!! Kas keegi asjalikum inimene ei tahaks mind enda hoolde võtta? Sest olgem ausad - ma ei saa ju üksi hakkama. Tegelikult mõtlesin just välja, mis on: ma olen lihtsalt eluvõõras!!! Nutma ajab. Või midagi ootama. Eks näeb.

Ikkagi pisut nukker...

Vastu tulles Maidu soovile, ei kirjuta enam lillaga :) Soo... täna on üks õige imelik päev. Juba hommikust peale on mind vaevanud mõte isikliku (seltskondliku) elu pikemaajalisest puudumisest. Kõige hullem on, et see mõte painab mind, aga samas ei oska ma midagi selle parandamiseks ette võtta. Ootan, ehk kellegi teise initsiatiivi? Aga kellele teisele peale minu enda peaks minu elu korda minema?Käisin täna minu elu siiani kõige huvitavamas loengus - esimest korda olin võimeline kuulama ja (isegi!) kaasa mõtlema! Sain sealt justnagu juhtnööre "paremaks hakkamise" projekti jätkamiseks. See selleks. Elu puudumise teema jätkus ka õhtul, kui oma teismelisele vennale uuematest orkuti kommuunidest rääkisin. Tema napisõnaline kommentaar kõlas: "Osta endale elu!"

Ja päike tuligi välja :)

Aga tuleb välja, et nädal eraldatust on mulle jällegi kord kasuks tulnud! Ei teagi, kas see ka mingit moodi välja paistab, aga minu sisemusse on see küll mingisuguse imeliku rahu(tuse) tekitanud. Olen otsustanud: tahan saada paremaks!!! Tahan julgeda olla selline inimene, milliseks olen ennast alati arvanud kasvavat. Ja üritan lõpeks astuda samme selle saavutamise suunas. Et mitte enam olla võlts - tahan endaga lähedasemaks saada, äkki muutub siis ka ümbritsevatega suhtlemine lihtsamaks... Armastan oma lähedasi tingimusteta ja tahan, et sama avatus valitseks minus ka teistes eluvaldkondades. Igal pool, iga päev. Nääh, oleks ma ometi süvausklik, elu oleks mitmeid kordi lihtsam. Hakkan paremaks inimeseks. Luban.

ehhh..

Tundub, et mõttevõime pole ainus, mis kaob... Kuidas saab üks inimene päevast päeva mitte midagi teha??? Ja ometi on see võimalik. Räägin kogemusest. Miks mulle tundub, et õiged inimesed paneksid asja paika? Ja samas - kuidas nendega kontakti saavutada?Mina, kõige oma sotsiofoobiaga??!! Oehh.. Aidake mind keegi, palun! Mida teha? Esialgu püüan iseendaga sina peale saada, eks siis vaata, mis edasi. Hetkel olen mõttetu.

Profiil

Vaatasin just oma profiili ja avastasin järgneva: complete profile'i järgi olen ma tähtkujult scorpio. Igatahes on hoopistükkis nii, et olen tegelikult kaalud!!! Ihult ja hingelt ja igaltpoolt mujaltki. Juhtus lihtsalt nii, et sündisin mingil imelikul tähtkujude piirialal. Vot nii on lood.

Nüüd lõpuks äkki...

Ja ongi juhtunud nii, et mõttevõime on kadunud. Ei teagi täpselt kuhu või millal, aga äkitselt tegin avastuse, et kõik ei ole enam nii nagu varem. Loomulikult olen selles ka ise süüdi, aga kellele meeldiks enda süüd tunnistada?! Igal juhul ei kavatse ma nüüd - olles selle avastuse teinud - sellega leppida vaid asun ilmtingimata võitlusse: ütlen "EI" mu peas valitsevale tühjusele ja olen tugev!