Õumaigaaaaaad!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Käts täiega made my day today!!!! Tegigi ära sellise asja, millest mina ainult mõtlen või unes näen. Oo, Kädi, mu arm. Igatahes...kui ma ka nüüd ennast kätte võtan ja pisukese sammu edasi astun (soovitavalt mitte ebakaines olekus, sest siis võin ma kergelt kontrolli kaotada), siis äkki juhtubki ime. Või noh...selles suhtes, et kõige suurem ime juhtus juba ammu, aga see oleks nüüd ime jätk. Ja parem oleks, kui see nii läheks. Ainult, et seda ma ei tea, mis siis saab, kui Kädi seda teemat edasi arendab... ;)

Teate,

täna on kuidagi lootustandev päev. Ei teagi, mix. Nädalavahetus paistab, ex vast sellepärast. Homme saab Tartusse...nii tore! Juua tahax ja muud ka, aga ega kõike head ka korraga ei saa. Kahekordne eitus tuli praegu, ma tean, ise nimelt tegin, sest mulle meeldib nii rohkem (et keegi ei arvax, et ma teadmatusest nii...).Oh. Süüa tahax. A koju ei viitsi ka enam minna. Peax teistpidi kohe ju tagasi tulema. Koolis olen, btw. Nii. No aga mis siis ikka. Midagi tarka nagu ei tule praegu. Jääb siis nii ;)

Aga...

...mina käisin eile Tartus. Üle 2 nädala, või nii. Oli...noh...ütleme nii, et suhteliselt huvitav. Päris tore kohe tegelikult. Või ma ka ei tea. Ma olen ikka äärmiselt nõrga iseloomuga. Võix ju inimene püüdagi oma mainet hoida, aga ei. Laseme ikka täiega veega alla. No aga selline ma juba kord olen. Võtke või jätke. Aga totaalne muutumine on juba poolel teel! Oh, kui hea tunne see on! Äkki see toodab mingit eneseusku või midagi säärast ka natuke?! Võix ju. Ja brekkarid õnnistasin juba ka sisse ;) Lits, nagu ma olen :D

Teate...

...one totaalne muutumine needed! Sest et muutumisex läheb nyyd väikestviisi niikuinii ja võix siis ju selle puhul ka päris totaalselt muutuda. Paremuse suunas, loomulikult! Ma arvan, et kontrollpunktix peax võtma nt. aastavahetuse Kui tore olex aastat ilusana vahetada!!! Seekord ju jälle 2 yritust...ja mõlemal tahax vinx-vonx (kahtlaselt Lenka väljend :S) välja näha. Ooo. Käts käskis msn-is mul just suhu võtta. Jajah. Las ta jääb. Juuxed võixid ka kiiremini kasvada (Juku, väike vihje Sulle ;)) Ostan vist homme endale kingad. No ei jõua enam sportlast mängida. Sest ma tegelikult ei ole mingi "ainult texainimene", you know. Järgmise korrani siis ;)

Raske on see elu...

...ohhh. Mis teha, kui on mõned mehed, kes tekitavad lakkamatut vibratsiooni??? Ma mõtlen lihtsalt, et kui sexuaalne külgetõmme on nii suur, et ei suuda ennast kontrollida?! Sest et minul on nii. Ja see on üx hirmus asi. Sest hetkel tuleb lihtsalt nutt peale...just nägin ühte sellist, kes mind vibreerima paneb...ja nüüd on hormoonid jälle sassis. Kuidas ma huvitav magama peaxin?! Aga äkki saan ma unes rahuldatud... ;) Parem olex igatahes!

Täitsa pekkis!

Minuga on nüüd siis selline värk, et ma ei või lihtsalt!!! Olen omadega jälle päris alguses tagasi. Nüüd on asjad muidugi pisut teisiti, aga ikkagi. Selle koha pealt on ju endiselt null. Vähemalt mingidki asjad liiguvad...ma mõtlen seda silma ja passi värki hetkel. Ja pangakaardi saan ka tehtud ju järgmisel nädalal!
Oh seda elukest küll. Alkoholism ikka lokkab täiega. Kuidas ma selle sügisex ära harjutan?! Elu on ikka keeruline, ma ei oska muud ütelda. Aga ma olen tubli suhtleja olnud muuseas!!!! Mitte et see nüüd pikemas perspektiivis olex kusagile edasi viinud...mõnele järgmisele levelile, I mean, aga ikkagi ju. Nii mõnigi asi on paremax läinud ;) Aga ikkagi - no sex :(:(:( Ja see paneb nutma. No mitte päris nutma just, aga...noh...you know :D

Mida kuradit?!

No nüüd pandi küll täiega näkku. No wtf?! Nagu mul oleks aega üle või midagi...persse, ma ütlen. Vabandust, aga no tõesti...Ma saan aru, et ainult üks nädal, aga no tõsiselt...mul on natukene isiklikku elu siiski ka...kuigi hästi vähe. Igatahes...kust kuradi kohast peaksin ma enale jälle asendaja leidma? Ja mille eest ma talle maksan? Keegi ka mu peale ei mõtle. Ja eri huvi on mul üldse seda kõike teha...magunii mind keegi ju vaatama ei tule :(

Ohohoo!

Ma olen ikka ever so tubli! Täitsa uskumatu, ma mõtlen minu kohta või nii. Saaks klaveri ka tehtud, siis oleks omadega mäel. Järgmisel nädalal ongi vaja ennast Vurma, klaveri ja eriala jaoks kokku võtta. No ja tegelt see Bäckmani asi ka...ja siis Tartusse ja sealt inertsiga spartakiaadile!!!!!!!!!!!!!!!!!! Jeeeeeeeeeeeeee!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!Oeh...õnneks on pool juba läbitud...teisipäeval veel tants ka...aga samas muud ju polegi...Oleks juba...hmmm...äää...kolmapäev?! Jees, kolmapäev! Siis oleks ainult ooperiklass veel jäänud. Ma olen tubli. Olen jah. Ennast kiitmast ma ei väsi :D

Teatripeod...

...on ikka kõige ägedamad ever after!!! Mis oleks mu elu ilma nendeta?! Mitte miskit, I guesss...või no...kõvasti igavam. Oh, God, make it so, that uus pidu tuleks juba rutem!!! Ja et Tallinna linn upuks ära või miskit...(aga alles pärast seda, kui ma oma asjad sealt ära olen toonud)
Happy 1st of May to everyone!!!

Ehh?

Nii. Mis ma siis nüüd teen? Kuidas ma siin Tln-s nii üksik olen, ah? Hakkab kohe hale endast...Aga eks ma ise olen süüdi. No kui ma ei julge enam elementaarseid asjugi ilma kõrvalise abita teha, siis on asi tõesti jälle käest ära. Vaene mina. Mis küll saab? Et elangi niimoodi lõpmatuseni? või, noh, lõpuni, sest et ükskord tuleb lõpp ka. Aga praeguse järgi võttes tuleb üsna kurb lõpp... või mis?

Jällegi...

Täna käisin ma Linnateatris "Tõde ja õigus 4." vaatamas. Jõudsin just järeldusele, et peaksin tihemini teatris käima...Mõtlemisainet kui palju jälle...Ma ei tea enam, mis elu ma peaksin elama. Parema inimese oma kindlasti kui praegu, aga et siis missugust???!!! Aidake hädas...

Kuidas siis nii?

Käisin eile Linnateatris "Pianoolat..." vaatamas. Olen seda etendust varem näinud. Kolm korda, umbes-täpselt 10 aastat tagasi!!! Olin siis 13...apppikene...Ühesõnaga - sealt saadud elamus on selgelt meeles, meenuvad täpsed emotsioonid ja mõtted, mis tollal tekkisid. Ja need olid nii positiivsed. Mäletan, et mõtlesin tookord, kui romantiline kogu see värk on ja kõik oli kuidagi ilus ja helge. No vot ja istusin siis eile saalis ja kõik oli nii ...masendav. Seda kõike oli niiii valus vaadata. Mitte valesti aru saada - elamus oli vapustav, aga nähtu oli nii sügavalt puudutav, et mitu korda oli hingamisega raskusi ja pisarad tikkusid ka silma. Tuleb välja, et 10ne aastaga on toimunud totaalne muutumine. Ja kahjuks on kõik romantilised ideaalid kadunud...Huvitav, kas neid annab taastada/taasluua?

Niisiis...

Täna saab Liipsu surmast 4 aastat. Ja nii naljakas kui see ka pole, on mul täna erakordselt hea tuju...iroonia. Mu ema ütles just eile, kui sellest juttu tegime, et Liisbethi oli nii vähe...ja samas nii palju. See on minu arvates just õigesti öeldud. Sest ilma temata ei oleks mina praegu see inimene, kes ma olen. Ma leian, et mina, kes ma olen nii mõjutatav, ei olekski saanud kelleltki teiselt nii palju õppida. Kõige kohta. Elamise kohta peamiselt..no ja suremise kohta ka. Nagu lõpuks selgus. Aitäh, kallis, et sa mu elus oled. Eks ma olen su jünger edasi :) (valisin fondiks Lucida Grande, sest see kõlas peaaegu nagu Lucia:))

Kes ma olen?

Tegin nädalavahetusel midagi, milleks ei uskunud end suuteline olevat. Ja seda kahjuks negatiivses mõttes. Seetõttu ei tea, kas tunnengi ennast...igatahes ei osanud endast midagi sellist oodata. Tegin täpselt midagi sellist, millest kõik alati suure suuga praalivad, aga mida ükski normaalne inimene ealeski ei tee. Vähemalt tean nüüd, et midagi sellist enam kunagi ei tee. Sest südametunnistus ei pea vastu. Appi, kes ma olen...?

Kõik muutub!!!

Asi ei ole enam lootuse tasandil - tegelikult muutubki kõik! Ja ma olen selle üle nii õnnelik. Loomulikult võiksid muutused olla ka teistele nähtavad ja palju-palju suuremad...aga algatuseks asi seegi. Vähemalt on tuju parem kui varem ja üldsegi...Kõige toredam on teadmine, et olen kõik selleks ise teinud. Ja teen edasi ka. Kuidagi kerge on olla. Kõik võiks ainult kiiremini muutuda. Sest ma ei jõua ära oodata, mis siis saama hakkab...

Heh...

Leidsin nüüd lõpuks elule uue mõtte. Mõte on eelnevad mõtted taaselustada. Sest et oleme ausad - vanasti oli rohi ikka palju rohelisem ja taevas sinisem! Ühesõnaga, võtan ennast kokku ja muutun ise, mitte ei oota seda enam ümbritsevatelt. Ma ju nii ootan juba...Tean nüüd, et mina olen mina ja mitte keegi teine, ükskõik kui palju ma seda ka ei sooviks. Noh, et...HERE I COME AGAIN!!! (Ja hoidke alt...)

Heureka!!!

Ma tean - teised elavad minu elu!!!

Positiivne päev

Täna on väga naljakas päev - lugesin 3-st erinevast horoskoobist, et olen täna eriti avatud, tahan suhelda ja otsin inimestega kontakti. Kahjuks täna eriti palju inimesi ei kohanud...ja nii ma ei teagi, kas täna oleks tõepoolest olnud seesugune erandlik päev...Sest ma ju ei suhtle..vabalt, ma mõtlen. See selleks. Igatahes olin ma päev otsa millegi ootel. Süüa tahaks. Ja magada. Miks ei või ma olla PISUT vaimsem inimene??? Et miks ei või mu sooviks olla hoopis...no näiteks...luua tahaks..või et...õppida tahaks..või midagi taolist? Tegelikult ma ju tahangi. Ja väga. Aga kahjuks olen ma liiga lihalik inimene. Olen seda endale juba ammu ette heitnud. Aga kuidast sest lõpmatusest pääseda? Aidake keegi, palun!!! Kas keegi asjalikum inimene ei tahaks mind enda hoolde võtta? Sest olgem ausad - ma ei saa ju üksi hakkama. Tegelikult mõtlesin just välja, mis on: ma olen lihtsalt eluvõõras!!! Nutma ajab. Või midagi ootama. Eks näeb.

Ikkagi pisut nukker...

Vastu tulles Maidu soovile, ei kirjuta enam lillaga :) Soo... täna on üks õige imelik päev. Juba hommikust peale on mind vaevanud mõte isikliku (seltskondliku) elu pikemaajalisest puudumisest. Kõige hullem on, et see mõte painab mind, aga samas ei oska ma midagi selle parandamiseks ette võtta. Ootan, ehk kellegi teise initsiatiivi? Aga kellele teisele peale minu enda peaks minu elu korda minema?Käisin täna minu elu siiani kõige huvitavamas loengus - esimest korda olin võimeline kuulama ja (isegi!) kaasa mõtlema! Sain sealt justnagu juhtnööre "paremaks hakkamise" projekti jätkamiseks. See selleks. Elu puudumise teema jätkus ka õhtul, kui oma teismelisele vennale uuematest orkuti kommuunidest rääkisin. Tema napisõnaline kommentaar kõlas: "Osta endale elu!"

Ja päike tuligi välja :)

Aga tuleb välja, et nädal eraldatust on mulle jällegi kord kasuks tulnud! Ei teagi, kas see ka mingit moodi välja paistab, aga minu sisemusse on see küll mingisuguse imeliku rahu(tuse) tekitanud. Olen otsustanud: tahan saada paremaks!!! Tahan julgeda olla selline inimene, milliseks olen ennast alati arvanud kasvavat. Ja üritan lõpeks astuda samme selle saavutamise suunas. Et mitte enam olla võlts - tahan endaga lähedasemaks saada, äkki muutub siis ka ümbritsevatega suhtlemine lihtsamaks... Armastan oma lähedasi tingimusteta ja tahan, et sama avatus valitseks minus ka teistes eluvaldkondades. Igal pool, iga päev. Nääh, oleks ma ometi süvausklik, elu oleks mitmeid kordi lihtsam. Hakkan paremaks inimeseks. Luban.